Meie igapäevane kaitserüü: turvis

Noorte (sündinud umbes 1985–1990) ehte- ja sepakunstnike turviseteemaline näitus "Armour" meeldis mulle väga. Teemaks on turvis ehk kaitserüü, millega me end maailma eest kaitseme. Mis mulle enam meeldis ja meelde jäi...

• Tänapäeval füüsilist keha enam eriti ei rünnata, aga inimesel tuleb kaitsta oma mõtteid ja identiteeti.
• Kõige enam vajame kaitset liigse info eest. 
• Vabanduste ahelad ("Ma ei saa", "Mul pole aega") hoiavad meid tegutsemast tagasi ja takistavad oma elus toimuva üle kontrolli saavutamast.
• Me kaitseme end solvumiste ja pettumuste eest, veeretades enda ette kõige suurema kivi, mida liigutada jaksame, et siis hiljem avastada, et oleme end koos endaga sisse müürinud.
• Kui miski on vastukarva, siis see näitab, et miski on oluline.
• Lähedus on hirmus, sest lähedase öeldu on kõige valusam; tuleb kaitsta end läheduse eest. 
• Uskumus, et ka vaimuga võib võidu haarata, kui asendada oma kaitsemehhanismid enesekindlusega (Triin Kukk „Heart Attack”, alumisel pildil)
• Naiselikkus teeb relvituks.
• Tuleb kaitsta endas olevat ilu ja armastust.
• Armastuse eest pole keegi kaitstud.

Hästi mõttetihe näitus pakkus mulle peale erinevate rõõmustavate äratundmiste ka hingelist, vaatamise naudingut. Pildilemmikuks valin Liina Lõõbase "Õnnesärgi" (ülemisel pildil), mis on tehtud tuhandetest katkiläinud saelehtedest. Ehtekunstnikel neid saelehti ikka puruneb, nagu näha, aga mitte keegi ei pea teadma, milline töö ja pingutus, aga ka keskendumine ja eesmärgikindlus ja motivatsioon on iga saavutuse taga. Miskipärast me eelistame uskuda, et need edu saavutanud on sündinud õnnesärgis.

Veel meeldis Ettel Poobuse "Kaasaegne raudrüü ehk iseolemine", aga sellest hämaras ruumis tehtud foto ei kannata kahjuks siia välja panemist.

Näitus on avatud Kiek in de Kökis 14. maini.

Veel on seal praegu tore fotonäitus Marimaalt ja eriti värvikad Tallinna vaated lõunapoolsest kultuurist pärit maalikunstnikelt.