Head inimesed

Ma olen selle kirjatüki siia kirjapanekut muudkui edasi lükanud, justkui ebausust, kartes head õnne ära rikkuda, samas tundes tugevat soovi oma kogemusi jagada, et hea saaks märkamise läbi veel suuremaks kasvada.

Mulle tundub, et meil on siin väga head inimesed. Mitte ainult omad, vaid võõrad ka, ametiasutustes ja ettevõtetes ja igal pool.

See võib olla äriplaani osa, et ettevõtetes on üldiselt meeldiv teenindus ja meilidele vastatakse kohe ja pakutakse ja soovitatakse ja aidatakse. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda.

Minu viimase poolteise aasta kogemused dokumendiasutustega (ARK ja PPA) on olnud äärmiselt meeldivad. Ma üldiselt tunnen blankettide täitmise eest kõhedust, aga kõik on tänu inimfaktorile imeliselt sujunud. Broneerimissüsteemid töötavad nii ühes kui teises ja eelkõige nende suhtluste sügav inimlikkus on mulle palju rõõmu teinud. Käisime nt tütrega talle dokumente uuendamas. PPA ametnik oli ilus nagu printsess ja lahke nagu haldjas, see oli kaunis kogemus meile mõlemale. Hästi palju armastust ja lugupidamist kogesime. Lahkudes tahtsin minna järjekorraautomaadi juures seisvale infoinimesele meeldiva külastuse eest tänu avaldama, aga üks inimene oli seal juba tänamisega ametis ja ma lausa järjekorda seisma jääda ka ei viitsinud. No ja see ka, et küsin ühte, aga mulle öeldakse igaks juhuks ka teine ja kolmas asi, mida ma ei oskagi küsida, aga mille teadmine mu elu palju mugavamaks teeb (ma ei ole see inimene, kes interneti läbi loeks, pigem ma helistan ja küsin). Ikka lahkelt ja hoolivalt, andes mulle loa neid küsimusi esitada (nõukaaegse inimesena ma oskan seda ka hinnata).

Viimati oli vaja PPA teeninduses käia ID-kaardi ja passi taotlemiseks. ID-kaardi turvajama pärast valitses seal mõningane hullumaja, järjekorrad küündisid vist üle poolteise tunni ja kuulda oli ärritusehääli. Ametnikud, keda mina nägin, olid aga ikka nii armsad ja hoolivad, et ma oleksin tahtnud neid kallistada. Mina oleksin sellises olukorras ilmselt enese kaitseks roboti maski ette tõmmanud, aga nemad olid ikka viisakad, hoolivad ja haavatavad. See oli liigutav. Kallistada ma neid muidugi ei julgenud, tänasin ainult napilt ja püüdsin lihtsalt pilgu, naeratuse ja kehakeelega väljendada oma toetust inimestele, kes peavad sellises olukorras pikki tööpäevi veetma (PPA pikendas ajutiselt tööpäevi ka tunni võrra, et inimesed saaks oma asjad võimalikult hästi aetud), kuid on siiski säilitanud oma inimlikkuse. Teil kõigil on minu sügavaim lugupidamine!

Eestis on hea elada.