Moodsast kunstist, moest ja ilust

Tuttav moekunstnik rääkis millalgi, et tulemas on näitus, kus taaskasutatud materjalidest tehakse valgeid kleite, mis on seestpoolt valgustatud mannekeenide seljas. Nüüd on see näitus valmis ja Katariina kirikus kõigile vaatamiseks avatud (vt pilte nt Katariina kiriku fb-st). Käisin avamisel ja ajasin tuttavatega juttu.

 

Sain aru, et olen millalgi kunstis sügavalt pettunud. Kaasaja kunst tegeleb üha enam kunstnike isiklike probleemide ja emotsionaalse puhastusega, mis siis vaatajale millegi vajalikuna vaatamiseks välja pannakse. Okse- ja junnikunst on nii valdavalt levinud, et see, milleks kunst algselt oli mõeldud, on üldse meelest läinud. Ma arvan, et kunsti algne idee oli inimest hingeliselt tõsta ilu ja rõõmu kaudu. Moodne kunst uputab inimese hingelisse pimedusse ja mutta ja on täiesti tema enda asi, kuidas ta sealt välja saab. See loob eraldatust ja raskust ja takistusi inimeste vahele. Ma olin kunstis nii pettunud, et arvasin, et kogu see asi ei ole minu jaoks. Mina valin looduse ja ilu.

Samavõrra olin pettunud moes. Mood tähendas minu jaoks veidraid riideesemeid kurja näoga mannekeenide seljas. Või Hiinas ja Bangladeshis orjajõududega toodetud masstoodangut, mida nimetatakse kevad- või sügismoeks. Või riideesemeid, mille hinnast kolmveerand läheb turundusele ja kaubamärgile. Mis iganes, aga mood ei tähistanud minu jaoks mitte hingestatud, inimese loodud ilu. Sain aru, et olin lapse koos pesuveega välja visanud: olin üksikud ilust ja harmooniast kõrvalekalde juhtumid üldistanud kogu moe mõiste alla. Eks neid üksikjuhtumeid oligi saanud nii palju, et oluline ei paistnud nende alt enam välja. Minus endas tekkisid uued arusaamad kunstist ja moest ja sellise kunsti ja moega polnud mul enam midagi peale hakata.

Nüüd läbi selle ja ühe teise näituse avamise näen, et inimeste loodav ilu on ka ikka maailmas olemas. Ikka on olemas inimesed, kes pühendunult ilu loovad, hoolimata sellest, et nad on muutunud peagu nähtamatuks ja kui tahangi, ei tea, kust neid leida. Ka Eestis tehakse kunsti, mis toetavad rõõmu ja meelerahu ja kirkust. Ega ma oma tarkusega poleks sellele äratundmisele jõudnud – kui ma olin kord juba otsustanud, et ei kunst ega mood pole minu jaoks. Nende kahe kunstniku isiklikud sõnavõtud näituste avamistel ning väikse ringi vestlustes aitasid mul enda eksimust näha ja oma seisukohti muuta. Maailm sai kohe rõõmsam ja avaram ja ma tänan selle eest! 

Eesti Moekunstnike Ühenduse näitus „Läbipaistev mood” on avatud 7. juulini. Mina valin ilu. Ma tänan, kui annad mulle sellistest näitustest teada. Isegi kui ma sellele näitusele kunagi ei jõua, see lihtsalt kinnitab mu usku, et ilus ja ülendav kunst on võimalik ja kusagil olemas.

Kõike kaunist!