Nime lugu

Ma kõndisin metsas, õieti linnapargis. Ümberringi värskelt lehtivad kased ja võrsepitsilised kuusepuud. Õhk lõhnas kevadises lehtimises ja kajas linnulaulust. Liblikas tunne oli. Meel lihtsalt lendas ja tantsiskles. Samuel Vesipruul võis end just nõnda tunda, kui ta oma surematuid kirjatükke kirja pani. Ja kuigi keegi pole neid surematuid kirjatükke kunagi lugenud, on tema nimi veel kellelgi meeles. Jah, see meeleolu kutsub end jäädvustama.

Ma mõtlesin, et selle uue blogi nimi võiks olla liblika blogi. Ilus kerge lennukas nimi. Siis tundus nagu mage. Ühepäevaliblikas, kerglane ja mis seoseid veel lahvatas. Midagi muud ikka... lumeliblikas... ma tegelikult olen pigem sügis-talve inimene. Kuigi see ei sega maikuu loodust nautida. Lumeliblika blogi kõlab juba paremini.

Pikutasin metsõunapuu all ja imetlesin tema õiteküllust. Mõni ikka jaksab. Igal aastal nõnda ilu pilduda. Mõni ei jõua ära imetleda. Ühest korrast jääb väheks. Kajakad kiljusid. Ja siis tuli nimeks lumeliblika ja merikajaka blogi. Merikajakad ei ole pärast seda raamatut enam tavalised linnud.

Siis mõtlesin, et vahest on nimi liiga ambitsioonikas. Tõmbaks äkki tagasi? Oleks kuidagi rahulikum, keskmisem ja tavalisem? Et mitte öelda normaalsem. Eks seda keskmine ja tavaline olemist on juba harjutatud ka, normaalsusest kõnelemata (rahu alles õpin). See nimi lihtsalt meeldib mulle. Lumeliblika ja merikajaka blogi. Kõlab täitsa minu moodi.

Kodus otsimootoriga taustu vaadates mõtlesin ümber. Oma lumeliblika-olemises olen ma omaette, see ei ole teistele jagamiseks, või kui, siis õige vähe. Merikajaka-jutud on väiksemas ringis neile, keda see kõnetab. Laiemas ringis tuleb liiga palju vastasseisu ja seda pole vaja. Pealegi peaks blogi nimi lühem olema ja parem, kui internetis midagi liiga sarnast ei ole. Niisiis lumekajakas. Lumekajaka blogi.

Kuna mitu päeva hiljem ka pole midagi paremat (ja vaba) pähe tulnud ja nime puudumine/otsimine hakkab juba ära tüütama, siis jääb see.