Hingerahu

Paarkümmend aastat tagasi ma ei saanud aru, mis mõte on hingerahul. Ma arvasin, et see on midagi igavat vanainimestele, kes on liiga väetid, et midagi toredat ette võtta ja siis kamina ees teed juues arvavad, et viinamarjad ju ongi hapud, las need noored elavad ja jooksevad ringi, kui nad muidu ei saa. 

Nüüd ma olen aegamisi omandamas seda vanainimeselikku vaadet, et hingerahu on väärtuslik.  See on võimalus olla ühenduses iseenda ja kõrgemate teadmistega. Hingerahu avab kanali, mille kaudu jõuab kohale ka vajalik pisiinfo, et siin poes müüakse just seda, mida ma praegu vajan või kui ma veidi hiljem lähen, siis laabub kõik parimal moel. Just sel moel valmistatakse ette meie vajalikud kohtumised ja sedakaudu leiavad parima lahenduse segased olukorrad. Nii et niikaua, kui on segaseid olukordi, kulub hingerahu täitsa marjaks ära.


Lapsena vaatasin Maeterlincki „Sinilinnu” filmi. Peategelased satuvad seal Rõõmude aeda, kus on teiste hulgas Rõõm mitte midagi teada ja Rõõm kõike teada. Rõõm Mitte Midagi Teada on lõbus poisike ja Rõõm Kõike Teada on tema kurb vanem õde. Siis ma otsustasin, et mina tahan olla see Rõõm Kõike Teada. Teismeeas tundus mulle hea plaan saada tugevaks, ja mitte maadlemises ega kangitõstmises, mõistagi. Nüüd ma olen siis saanud kogeda väikseid episoode sellest teadmiseasjast (kõike ei suudaks ma ilmaski taluda, see pole lihalikule inimesele võimetekohane) ja saanud teada, mismoodi tugevaks saadakse. Praegu ma soovin ainult hingerahu.

Rõõmu ja rahu!

Liblikmassaaž

See juhtus ühel varakevadel rohkem kui kolm aastat tagasi (2013 märtsis). Mu tuttav, väikeste laste ema oli liblikmassaaži koolitusest kuulnud ja ütles, et ta läheks, kui saaks. Ta oli enne mitut sorti massaaži õppinud ja arvas selle tehnika heaks. Mu teised tuttavad olid vaimustuses kursuse juhendajast, Lätis elavast ameeriklasest. Kuna mul vaba aega oli, siis juhtus, et läksingi.

Koolitus kestis terve päeva. Pärastlõunani peeti loengut. Lõpuks ma olin sellest juba mõnevõrra tüdinud (ja üldsegi mitte vaimustuses), kui lõpuks jõuti praktilise osani. Ma olin oma esimesest liblikmassaaži kogemusest täiesti müüdud. Midagi nii head ma küll ei osanud oodata. Pealegi veel täiesti algajalt praktiseerijalt, kes esimest korda minu peal kätt proovis. Suures vaimustuses jäin ka kogu ülejäänud leebe bioenergeetika kursusele, mis kestis kokku üheksa päeva. Sain väga erinevaid sügavaid ja intensiivseid kogemusi ja mul on nende tehnikate kohta erinevaid arvamusi.

Igal juhul oli see armastus esimesest kohtumisest. Ma olen nüüdseks soovinud kursusekaaslastega liblikmassaaži vahetada igal nädalal, alati, kui võimalik ja kasvõi mitu korda nädalas. Rõõmuga näen, kuidas ühtlasi paraneb mu lõõgastumise oskus ja kogemus muutub kord-korralt sügavamaks ja põnevamaks. Samas kui klassikalise massaažiga mul klappi ei ole, mulle ei meeldi võõras jahedas ruumis paljas olla ega kogu see tegevus tema füüsilisuses. Kuidagi liiga jõuline ja sekkuv minu loomu jaoks. Hiljem olengi aru saanud, et mulle meeldib liblikmassaaži teatav mitteisiklikkus ja selle aluspõhimõte, et kliendil on igal hetkel õigus öelda ei (küllap see on teistes massaažiliikides sama, ma lihtsalt pole julenud seda rakendada, kui pole eraldi öeldud). Liblikmassaaž on kiire ja tõhus just emotsionaalse taustaga teemade korral ning seda tehakse läbi riiete põrandal. Ei pea kuskil massaažilaual kõlkuma (mis tundub turvaline valik sel põhjusel, et ka mina olen aeg-ajalt sattunud massaaži ajal n-ö rännakutele imikuaega ja siis võib massaažist ja rännakult tagasi tulles n-ö kõrgel olemine põhjustada uue trauma). 

Mulle meeldib terve leebe bioenergeetika keskne mõte, et õrnusega jõuab kaugele. Ja sügavale. Sügaval sisimas me oleme võimsad, erilised ja kaunid. Hea on sellise enda ja sellise teisega kohtuda.

Mulle meeldib liblikmassaaži vahetamine sellises vormis, et kõigepealt räägime oma nädala teemad lahti, mina keskendun omaette veel oma pingetele, millises kehapiirkonnas need parajasti on ja siis lasen need massaaži ajal vabaks. Mina enamasti ei soovi oma muresid jagades teistelt mingit nõu saada, enamasti on teiste soovitused lihtsalt tüütud ja lähtuvad teisest inimesest, mitte minust. Ma tahan selle lihtsalt välja rääkida. Kui ma nõu tahan, siis ma küsin seda konkreetselt inimeselt (või kosmosest) konkreetse asja kohta. Ja enamasti ei oska mina teistele ka midagi soovitada, olukorrad on ju nii erinevad ja omalaadsed. Nii me lihtsalt räägime ja pärast teeme liblikmassaaži ja siis võtame vastu need vastused, mis kustki taevast meie sisse tulevad. Nii on kõige parem. Uus päev rahus ja teadmises. Aga igaühele ei pea rääkimine sobima ja vahel pole lihtsalt vaja. Pärast massaaži eelistan mina ka vaikuses olla ja lasta energiatel tasakaalustuda.

Liblikmassaaž on huvitav. Üliõrna puudutuse tagajärjel reageerib erinevate tunnete ja piltidega hoopis mõni teine keha piirkond. Ühtlasi on avardunud teadlikkus mu keharuumist selle mitmemõõtmelisuses ja raskestikirjeldatavuses. Varem oli peamiselt soe/külm või valutab / ei valuta ja sees/väljas skaala. Nüüd olen avastanud terve hulga uusi tundeid, värve, isegi pilte ja liikumisi. Puudutus võib vabastada ka vanu mälestusi ja seoseid. Hea on need kogemused teadmiseks võtta ja ülejäänul lasta minna.

Sama kaua, kolm ja pool aastat olen ise teistele liblikmassaaži pakkunud – teha on sama tore kui saada. Mulle kui liblikmassaaži tegijale on see omamoodi kohaloleku praktikaks, aga ka kergeks võimlemiseks, mis endalgi energia liikuma paneb. Lihtsalt rõõm on midagi kaunist jagada ja kosutav on selleks valmistuda. Nüüd ma olen seda võimalust laiendamas. Kui soovid ise ka liblikmassaaži proovida, oled oodatud! Kirjuta liblikmassaazh@gmail.com ja lepime aja kokku. Minu massaažitoake asub Tallinnas Pimedate Ühingu majas Tondi 8A (Tallinn-Väikse trammipeatuses).
Oled väga oodatud!

Liblikmassaaž on leebe bioenergeetika massaažitehnika, mis koosneb üliõrnadest puudutustest. Õrnad puudutused kõrvaldavad füüsilisest kehast emotsionaalsete pingete tagajärjel tekkinud energeetilisi blokke ja taastavad seeläbi ühenduse iseendaga. Liblikmassaaž leevendab stressi ja taastab eluenergia loomuliku voolamise pärast traumasid, narkoosi, haigusi, mõjub toetavalt ka vanade, sealhulgas mälueelses eas (nooremalt kui kaheaastaselt tekkinud) traumade tervenemisele.
Massaaži tehakse läbi riiete ja see kestab u 15–20 minutit. 

Kuna liblikmassaaž töötati välja haiglas vastsündinute ja beebide toetamiseks, sobib see üliõrn massaažiliik ka rasedatele, väikelastele, haigusest vaevatutele ning kasvõi päris vanadele viimase ülemineku toetuseks.

Niisama võib ka juttu ajada, kui nii tundub. 

Sisuka kohtumiseni!

Moodsast kunstist, moest ja ilust

Tuttav moekunstnik rääkis millalgi, et tulemas on näitus, kus taaskasutatud materjalidest tehakse valgeid kleite, mis on seestpoolt valgustatud mannekeenide seljas. Nüüd on see näitus valmis ja Katariina kirikus kõigile vaatamiseks avatud (vt pilte nt Katariina kiriku fb-st). Käisin avamisel ja ajasin tuttavatega juttu.

 

Sain aru, et olen millalgi kunstis sügavalt pettunud. Kaasaja kunst tegeleb üha enam kunstnike isiklike probleemide ja emotsionaalse puhastusega, mis siis vaatajale millegi vajalikuna vaatamiseks välja pannakse. Okse- ja junnikunst on nii valdavalt levinud, et see, milleks kunst algselt oli mõeldud, on üldse meelest läinud. Ma arvan, et kunsti algne idee oli inimest hingeliselt tõsta ilu ja rõõmu kaudu. Moodne kunst uputab inimese hingelisse pimedusse ja mutta ja on täiesti tema enda asi, kuidas ta sealt välja saab. See loob eraldatust ja raskust ja takistusi inimeste vahele. Ma olin kunstis nii pettunud, et arvasin, et kogu see asi ei ole minu jaoks. Mina valin looduse ja ilu.

Samavõrra olin pettunud moes. Mood tähendas minu jaoks veidraid riideesemeid kurja näoga mannekeenide seljas. Või Hiinas ja Bangladeshis orjajõududega toodetud masstoodangut, mida nimetatakse kevad- või sügismoeks. Või riideesemeid, mille hinnast kolmveerand läheb turundusele ja kaubamärgile. Mis iganes, aga mood ei tähistanud minu jaoks mitte hingestatud, inimese loodud ilu. Sain aru, et olin lapse koos pesuveega välja visanud: olin üksikud ilust ja harmooniast kõrvalekalde juhtumid üldistanud kogu moe mõiste alla. Eks neid üksikjuhtumeid oligi saanud nii palju, et oluline ei paistnud nende alt enam välja. Minus endas tekkisid uued arusaamad kunstist ja moest ja sellise kunsti ja moega polnud mul enam midagi peale hakata.

Nüüd läbi selle ja ühe teise näituse avamise näen, et inimeste loodav ilu on ka ikka maailmas olemas. Ikka on olemas inimesed, kes pühendunult ilu loovad, hoolimata sellest, et nad on muutunud peagu nähtamatuks ja kui tahangi, ei tea, kust neid leida. Ka Eestis tehakse kunsti, mis toetavad rõõmu ja meelerahu ja kirkust. Ega ma oma tarkusega poleks sellele äratundmisele jõudnud – kui ma olin kord juba otsustanud, et ei kunst ega mood pole minu jaoks. Nende kahe kunstniku isiklikud sõnavõtud näituste avamistel ning väikse ringi vestlustes aitasid mul enda eksimust näha ja oma seisukohti muuta. Maailm sai kohe rõõmsam ja avaram ja ma tänan selle eest! 

Eesti Moekunstnike Ühenduse näitus „Läbipaistev mood” on avatud 7. juulini. Mina valin ilu. Ma tänan, kui annad mulle sellistest näitustest teada. Isegi kui ma sellele näitusele kunagi ei jõua, see lihtsalt kinnitab mu usku, et ilus ja ülendav kunst on võimalik ja kusagil olemas.

Kõike kaunist!

Ahvide püüdmisest

Sõber rääkis mulle, kuidas ahve püütakse. Suurde ja raskesse kitsa avaga purki pannakse pähkleid. Ahv paneb käe sisse ja võtab pähkli, kuid rusikas käsi enam purgisuust välja ei mahu. Nii jääb ahvike õnnetult istuma, käsi purgis, ta ei jaksa selle purgiga ära ka minna. Hommikul tulevad ahvipüüdjad ja võtavad ahvi kinni. Ahvil oleks võimalik olnud lasta pähklist lahti ja käsi välja tõmmata. Tal oli selleks piisavalt aega. Ahv ei saa pähklist lahti lasta, ta tahab seda nii väga ja pigem loobub oma vabadusest.

Ma tundsin ennast ära.

Rohejahu

Tegin rohejahu: võtsin kuivatatud naati, nõgest ja nurmenuku lehti, sest parajasti oli nende isu, purustasin blenderis ja oligi valmis. Lisasin seda kamale ja kapsasalatile. Mõni lisab selliseid asju smuutile, aga mulle eriti ei meeldi, rikub maitset ja värvi. Kapsasalatile nad eriti maitset ei anna, aga väge ja vajalikke aineid kehale küll. Rohejahu sobib n-ö supirohelisena panna ka kõigi soojade toitude peale (taldrikusse veidi jahtunud toidule).

Kapsasalatis oli

värske kapsas

tomat (kurki võib ka panna)

paprika

päevalilleseemned

kõrvitsaseemned

rohejahu

oliiviõli-sidrunimahl-sool-mesi

Pilti jälle pole, aga ega ma ei kärsiks seda teha ka. Kui toit valmis, tahan sööma asuda. Tegelikult tahaks sööma asuda juba enne kui toit valmis.

Minu meelest on parim aeg ravimtaimi koguda siis, kui nad just on end maa seest välja ajanud, eriti täiskuu paiku (ja lehti siis, kui Kuu on veemärkides). Suvine pööripäev ja kuni kaks nädalat pärast jaanipäeva on ka tuntud maagilised ajad, mil loodusjõud on erilise väega ja tasub taimi korjata. Nii et jõuab veel.

Kuidas kontoris saaks veel parem olla?

Ma loodan, et enamik kontoriinimesi ikka naudib oma tööd ja keskkonda. Mina küll kontoris ei tööta, aga hea meelega jagan, mis naised räägivad. Silma-kõrva on puutunud väikseid toredaid asju, mida inimesed on oma kontorielu rikastamiseks teinud.

Üks kena inimene pakub kaks korda päevas kontorirahvale värsket smuutit. Teeb ise maal õunamahla ja korjab marju, sügavkülmutab need, korjab rohelisel ajal nõgest ja võilillelehti (keegi toob oma aiast ehk ka piparmünti või basiilikut), raagus ajal tuleb läbi ajada poe valikuga. Hommikul annavad soovijad oma smuutihuvist teada ning kell üks ja kell kolm võivad smuutiga maiustama minna.

Smuuti on vähemalt soojemal ajal minu meelest täitsa asjalik toidukord, eriti kui sinna nt kama (ja kreeka pähkleid) või chia seemneid lisada. Vähese füüsilise tööga naisterahvale piisab banaanikaloritest tükiks ajaks.

Ühes teises kontoris on töötajatel võimalus tooli asemel istuda suure võimlemispalli peal. Nii tore lahendus, aga eeldab muidugi sobivat riietust. Mina ei talu pikalt tooli peal istumist kuigi hästi ja palli peal istudes liigud ka siis, kui pealtnäha ainult istud, tasakaalu hoidmiseks peavad selgroo ümber olevad lihased pidevalt tööd tegema ja see hoiab meele ka virge. Selles kontoris on veel muidki lihtsaid spordivahendeid oma keha liigutamiseks. Kümme minutit tunnis on ju väga tervislik midagi muud teha.

Mõnel pool peetakse koosolekuid jalutades. Minu meelest ka hea odav lahendus. Söömise ajal koosoleku pidamine tundub mulle täiesti vale, mina soovin söömise ajal keskenduda ainult söömisele. Väidetavalt osaleb kõhunääre ka mõttetegevuses, aga kui see nii ka pole, siis püüdes samal ajal mõelda ja süüa ei saa kumbki tähtis töö hästi tehtud. Kõndimise ajal just vastupidi tulevad kõige paremad mõtted. Mulle ei meeldi oma tähelepanu jagada isegi mitte Powerpointi esitluse ja kõneleja vahel, vaid eelistan kuulata inimest, kellel on endal selge, mida ta räägib ja siis pole abivahendeid enam vajagi (keerulised müügikoosolekud pole muidugi ka minu teema).

Üks kontor, kus omanikud veetsid tööl pikki päevi, jättis pigem mulje, et tegu on kellegi koduga, nt olid seal hästi koduse moega kardinad. Aga lõdvaks lasta seal end küll ei tohtinud, tööd pidi ikka kõvasti tegema.

Nutikuse Kool soovitab töö ajal magada. Ma ei tea, kas üheski kontoris on lubatud töö ajal tegelikult ka magada, aga minu produktiivsusele mõjub see hästi. Ma olen pingelise mõttetöö aegadel alati tahtnud päeval uinakuid teha, vahel kohe mitu (siis saab öösel vähem magada ja selge peaga ärkveloleku aega sisukalt kasutada). Lähen küsimusega magama ja ärkan vastusega või lihtsalt valmisolekuga jätkata ja see jätkamine sujub stressivabalt. Lahendused sünnivad pigem lõõgastusest kui pingutusest.

 

Minu meelest on head kõik lahendused, mis annavad inimesele võimalust end paremini tunda. Mida veel saaks teha, et inimesed end kontoris paremini tunneksid?

Ja peagu oleksin unustanud: tänage ja tunnustage neid hoolivaid inimesi, kes teie elutingimusi parendavad ja/või tehke seda ise oma armsate kaaslaste heaks!