Metsaskäimise meistriklass

Ma pole elus just paljusid raadiosaateid fännanud, aga ligi 40 aastat tagasi oli Fred Jüssi õhtul kella seitsmene linnulaulusaade mu igapäevane kuulamisvara. Isegi nii oluline, et siiamaale mäletan, et ükskord jäin sõpradega kooli juurde jääribale liugu laskma (algklassides ma käisin õhtuses vahetuses) ja koju jõudes oli saade juba läbi. Eks see loodushäälte saade ainult viis minutit vist kestnudki. Lindude hääli ma selgeks ei saanud ega ole mul olnud ka suuremat bioloogiahuvi, aga Fred Jüssi hääle kõla andis mõnusa rahutunde ja seda ma mäletan siiamaale.

Päris selge siis, et ma läksin ka "Olemise ilu" vaatama. Eks ma ole ise ka üsna sarnasel viisil looduses olemise nautija olnud eluaeg. Ja õnn, et on olnud see loodus. Minuaegsetel eestlastel ikka on.

Film meeldis hästi. Nauditavad veekaadrid ja valgusekaadrid ja putukad... mõnus on jälgida sipelgate askeldamist kinotoolist, operaatoril vist nii mõnus ei olnud. Natuke linde ja loomi ka ikka.

Ja ma sain uusi märkamisi, nagu ikka meistriga kohtudes. Mulle meeldib, kuidas Jüssi kõigest sellest kõneleb: lihtsalt, meeldejäävalt, elumuutvalt. Et veevulinal on kõrgemad ja madalamad toonid. Mul seni oli lihtsalt vulin. Küll aga olen ma vahel imetlusega jälginud, kui palju on olemas rohelisi toone ja kui palju imelisi mustreid neist annab luua, kui loojaks on suur Meister ise. Ja sama palju saab luua ka hallidest, pruunidest, kollakatest jne toonidest. Kuigi paljud kaadrid on kogenud eesti looduse nautijale justkui tuttavad, oli ikka ka uusi ja üllatavaid värvi- ja vormikooslusi. Ja hea oli teadvustada, et ka vaikusel on helivarjundid. Nii mõnusat helitausta pole vist ühelgi teisel filmil, mida ma olen kunagi näinud, kuigi "Habras maailm" hingab kannul ja kunagi rahutus nooruses lummas mind "Koyaanisqatsi".

Kui püüda eesti loodusest kõnelda nii, nagu see on, ei saa üle ega ümber metsade raiumisest. Ka ahnusest kõneleb Fred Jüssi viisil, mis ülendas mu hinge. Ma tahan nüüdsest enda ahnuse võtta vaatluse alla, et seda vähendada mõtte, sõna ja teo tasandil. Kas ma midagi muud metsade kaitseks teha saangi?

"Fred Jüssi. Olemise ilu" on vist esimene film üldse, mida ma tahaksin omada (just eelmises lõigus lõpetasin ahnuse vaatluse alla võtmisega... kas pole siis eesmärgiks vähem tahta, vähem omada?). Ma tahaksin seda seisundit, mida film minus tekitas, kogeda veel ja veel. Kinosaalis istudes mõtlesin, et lähen seda veel vaatama. Mu noor kaaslane oli filmist vaimustuses ja plaanib suvel üksi maamajja elama minna, nutivabalt, et olla lihtsalt loodusega koos.

Sarnasel teemal vt kultuurielamuse teemasildi alt, eriti "Habras maailm".

Hilinen 10 minutit

Jäin kodustesse toimetustesse logelema ja bussist maha. Pole hullu, peagu veerand tunni pärast tuleb järgmine. Aga sellega ma jään kokkulepitud kohta hiljaks. Kas kirjutada sõnumisse, et hilinen 10 minutit või nii nagu tegelikult, et 15? Kui buss ikka õigel ajal tuleb, muidugi... Kirjutasin, et hilinen 10 minutit, naiste 10 minutit tähendab ju suht mida iganes (välja arvatud seda, et jõuaks õigeks ajaks), nagu ma olen võinud kogeda.

Kui me kirjutame, et hilineme 10 minutit, siis me justkui oleme head tüdrukud, kes nii palju ei hiline. Isegi kui kaine arvutus näitab, et 10 minutiga see hilinemine nüüd küll ei piirdu. Aga kohe öeldagi, et hilinen 15 minutit vähemalt kõlab kuidagi liiga karmilt ja ebaviisakalt. Justkui hoolimatult?

Tegelikult mulle meeldib täpne olla ja kindlustunnet pakkuda ja teada anda, millega minu puhul saab arvestada ja millega mitte. Ma tahaksin öelda, nagu asi on. Aga ma ei taha ka liiga karmina mõjuda, seepärast siis seekord nii.

Ja kohale jõudsin 13 minutit hiljem, aga lisaks kulus veel aega, et välisriided seljast võtta ja jalanõud vahetada ja päris kokkulepitud kohta jõuda... no ikka üle veerand tunni kõik kokku. Ma ei teagi nüüd, kas ma andsin oma parima või mis see parim üldse on.

(Ilmselgelt oleksin võinud kodust ka kolm minutit varem tulema tulla, et jõuda eelmisele bussile, aga tore on koju minna, kui seal on need asjad kõik tehtud ja nii ta läks. Nii et millisest minu parimast me üldse räägimegi...)

Pimeda aja lood

Kuulsin noori vanaemasid arutamas, et jõulud on laste püha. Minu jaoks küll ei ole. Mul on ka olnud väikestele lastele pühendumise aeg ja see oli pikem kui paljudel teistel (lastele pühendumine kestis kauem kui meil tavaliseks peetakse, lapsi on ikka ainult kaks) ja selle elujärgu jõuludes oli palju sellist, mis on seotud üldkehtestatud traditsioonide hoidmisega (kuusk ja kingitused ja päkapikukommid), aga mul pole nii hulle jõule küll kunagi olnud, et sellega lugu minu jaoks piirduks. Mul on alati olnud ka oma jõulud ja jõuluootuse aeg, kasvõi natukenegi.

Pime aeg on endasse vaatamise aeg, enda sisemisse valgusse sukeldumise ja selle valguse jagamise aeg. Minu jaoks on see alati nii olnud ja kuna ma olen enda jaoks üsna huvitav inimene, siis ma pimeda aja üle ei kurda. Mul on huvitav mõnusasti teki sisse keeratuna raamatut lugeda - hästi aeglaselt ja süvenemisi ja ahjutule laulu kuulata ja kontsertidel käia. Külma aja roogi naudin ka - kaua valminud hautised ja kondipuljongist tehtud road on minu jaoks täiesti hõrgutavad. Ja küünlavalgust ja seda kasinat ilu, mida loodus sel aastaajal pakub. Advendiaegu on palju muusikat ka tasuta saadaval, nt muusikaakadeemia tudengite klassikontserdid ja muud esinemised on tasuta (info on EMA kodulehel) ja tuttavad reklaamivad oma laulukooride kontserte. Kui tahtmist, siis leiab ka mõne ERSO või kammerkoori vm kontserdi üles. Poplaulikutel on ka ringreisid, aga neid ma tavaliselt ei kuula, pole minu maitse (ma ei vaja helitausta, vaid otsin muusikast tuge oma sisekaemuse rännakutele ja sügavustesse kaevumiseks sobib süvamuusikaks liigitatu paremini). Ja hingedeaja algusest saati on inimestega kohtumised erilise sügavuse ja säraga. Selles ajas on palju rõõmutoovat.

Jõulupühad on ühelt poolt kommertsliku, teisalt kirikliku varjundiga, aga mina olen pigem religioosne ökoinimene (ja sealjuures kiriklik mitte). Mul on hea meel, et meie peres ei tehta suvalisi kingitusi, vaid peame aru, mis ja kellele. Pigem vähe ja vastutustundlikult, tänumeeles, et vajalikud asjad on olemas ja paremad kui hädapärast vaja oleks. Ma olen vahel selle üle ka salamisi rõõmu tundnud, et saan endale väikesi tarbetuid kingitusi lubada just siis, kui nende järele isu tuleb ega pea selleks jõule või sünnipäeva ootama (või noh, sünnipäev kui endaks olemise tähistamise päev on just siis, kui sellist asjakest otsustan endale lubada, aastaajast olenemata) ja jõulude aegu saan keskenduda oma siseilmale, mis sel ajal tundub kõige sisukam ja vajalikum tegevus.

Endamisi ma tähistan hoopis pööripäevi kui inimarengu verstaposte. Neid saab tähistada ka teistega koos, sest ega ma ainuke selline ole. Samas tunnetan, et see on midagi nii isiklikku ja imelist, et seda avalikult jagada ei tasu. Selles on pühaduse tunnet. Tunnen rõõmu, et on olemas kõrgem mõõde ja see on ka minu jaoks kättesaadav. Olulised asjad peavad jääma varjule, et säiliks nende puhtus ja ilu.

Imelist aega meile kõigile!

Kivistunud valu

Mul oli pikem, ikka päevi kestnud meilivahetus karmuse teemal, täpsemalt sellest, et minu karmid otseütlemised teevad hapras olekus inimesele haiget. Et ma peaksin vähemalt selle ühe inimesega olema õrnem ja ümaram. Ma olin ühelt poolt veidi üllatunud, mis kõik võib kellelegi haiget teha (sest me vist olime ühel meelel selles, et ma pole pahatahtlik, teadlikult ma ei soovi kedagi kahjustada). Teisalt hakkasin selle üle järele mõtlema. Mulle on varem ka öeldud, et ma olen karm ja et paljusid asju peaks pehmemalt ütlema. Mulle ei ole see deminutiivne paljusõnalisusest umbmääraseks muutuv väljenduslaad kunagi meeldinud, sest mulle on tundunud, et pehmendamine ähmastab sõnumit ja lõpuks ei saa ütleja ise ka aru, mida ta öelda tahab, nii läheb tõde kõigi jaoks kaotsi (aga võib olla, et ma eksin). Ma olen nõus, et parem, kui inimesed ei peaks minuga kohtudes hingevalu tundma.

Siis lugesin ühte Finlandia kirjandusauhinna saanud romaani, Ulla-Lena Lundbergi "Jääd", kus naispeategelane, noore pastori abikaasa püüab vahetult Teise maailmasõja järgses ajas olla hästi tubli Ahvenamaa kaugema nurga koguduse jaoks, kuid kohtleb karmilt oma väikseid lapsi, kui neil kõik täiskasvanulikul viisil ei õnnestu. Ilmselgelt on naine nendega liiga karm, nagu ka endaga ja ikka selleks, et vaatamata raskustele oleks kõik maised asjad parimas võimalikus korras. Selliseid perenaisi olen mina päriselus ka kohanud. See päriselust tõukunud romaanitegelane on mh ülipüüdlik ja tubli. Mõtlesin, kas mind sellisena tajutakse. Ja ma mõtlesin loodusdokkide peale, mida ma olen elu jooksul mõnevõrra vaadanud - enamasti on need ikka selles ühes mustris, et jube raske on elus püsida, kõiksugu ohud ähvardavad ja süüa on vähe ja lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada (vahele siis mõni rahulik kaader mõnusa vaatega, et silm saaks puhata ja inimene enda mõtteid ja tundeid setitada). Ja mõtlesin meedia peale. Palju kaadreid lasin endast läbi. Puha inimeste kannatustest.

Ma vaatasin neid paljusid olukordi, kus ma pole lasknud endal või teisel inimesel läbi elada negatiivse emotsiooni loomulikku elutsüklit, vaid olen selle kõrvale lükanud ja mingite lihtsate praktiliste tegevustega edasi läinud, lihtsalt selleks, et elu toimiks, aga ka selleks, et emotsioonist eemalduda. Sageli on see tähendanud, et ma tõmban emotsioonile katte peale, peidan ta enda eest ära. Nii need valud seal kogunevad kuhja, kuni neist saab suur hunnik ja osa sellest valust on iidvana, sest ammustest aegadest peale on olnud esmane sisemine tung edasi elada ja alles seejärel kõik muu. Ja kui raskeid emotsioone, hingevalu on saanud juba nii palju, et need on täitnud talle eraldatud ruumi mu südames, aga ikka tuleb juurde ja juurde, on neid valusid hakatud tihendama, kuni nad on moodustanud tihked kamakad. Selliste kivistunud kamakate vahel loovides see karmus just ilmnebki. Karmus on kivikõvaks muutunud valu. Nii mulle tundub. Sest pole osanud neid valusid õigel ajal ära anda.

Sooneutraalsuse toetuseks

„Kas ta on su sõbranna?“ küsis mu töökaaslane meie ühise tuttava kohta.

„Ei, ta on mu sõber,“ vastasin. „Mul on palju sõpru, enamik neist on naised.“ Märkasin, et ma
tundsin sellest sõbranna-sõnast end kuidagi häirituna. Sõbrannandus on  midagi palju 
pealiskaudsemat kui [naistevaheline] sõprus. Kolleeg arvas, et see erinevus on minu peas, 
naissoost sõber on sõbranna. Minu arvates on sedasorti erinevused terves meie ühiskonnas ja 
lääne ühiskonnas üleüldse, mitte ainult minu peas. Naised ja mehed paigutatakse erinevatele 
tasanditele, erinevatesse kastikestesse. Iseloomulikke tunnuseid jagatakse mehelikeks ja 
naiselikeks ja neil on ka teatav kvalitatiivne erinevus – mulle nii tundub. Ja sel hetkel see jagamine 
häiris mind (kas tõesti selle pärast, et mina paigutun kvalitatiivselt madalamasse, naiste klassi?).

Siis lugesin seda ingliskeelset artiklit sooneutraalsete sõnade kasutamise kohta ja veel mõnda
sarnast ja tundsin kaastunnet, et inglise keeles on selline vahetegemine veel tugevam – ja mitte 
ainult keeles, kogu käitumises ja suhtumises olen seda tajunud. Mina igatahes olen tuhandeks 
tänulik, et eesti keeles grammatiline sugu puudub. Aga vahet ikka tehakse meil ka.

[Nt eesti keeles abiellutakse kellegagi – kui nii hästi peaks minema, aga inglise keeles a woman 
marries to a man – see ei kõla üldse võrdõiguslikkuse poolegi. Samas minnakse muidugi mehele ka 
eesti keeles, kellegi jaoks hea seegi. Ja mulle on tundunud, et eesti kultuuriruumis on mees ja naine 
suhteliselt võrdsed paarilised, ja inglise kultuuriruumis pigem mitte, aga see viimane on muidugi 
kõrvalise inimese mulje.]

Igal juhul mul on hea meel, et eesti keel annab võimaluse suhtuda soorollidesse mõnevõrra
vabamalt, aga saab veel paremini.

Ma olen väga tänulik, et mind pole otseselt naiseks kasvatatud, vaid lastud lihtsalt kasvada selleks,
kes ma olen. See on metsikult suur vabadus ja metsikult suur kingitus, ma alles nüüd taipan selle 
eest tänulik olla. Mäletan, et armastasin lapsena puude otsas ronida (tegelikult senimaale armastan, 
aga ronin vähem),  kuni üks vanematele küllatulnud meesterahvas arvas, et viienda klassi lõpetanud 
noorel daamil justkui ei sobivat seda teha. Ma ei roninudki siis palju aastaid, aga ega see minust veel 
daami ei teinud. Ükski muu asi pole ka teinud. Ma lihtsalt pole daamiks loodud ja ma olen sellega 
täiesti rahul. Nüüd ronin juba ammu jälle puu otsa ka, kui nii tundub. Jumal tänatud, et ma ei pea 
daam olema. Sellised klassilis-soolised piiratused tunduvad mulle väga ahistavad, aga mina olen neid 
valdavalt ikka eemalt näinud, mind pole eriti millekski sunnitud. Ja eesti keeles neid keelelisi 
käsulauseid [minu kõrva kõlab see daamindus nagu  „Sina pead peent, kuigi täiesti mõttetut etiketti 
täitma“] eriti ei kasutata ka. Minusuguste õnneks. Ma arvan, et ma olen palju rõõmsam ja 
produktiivsem ja mh ühiskonnale kasulikum, kui ma ei pea selliste sisemiste probleemide peale oma 
tähelepanu jõude kulutama.

Ja ma olen tänulik, et ma tohtisin vaatamata oma soole taibata matemaatikat ja auto ehitust ja olla
edukas mõtlemismängudes – ma tõesti nautisin seda kõike ja olin selles hea. Laused nagu „tüdrukute 
jaoks on matemaatika raske“ minu meelest lihtsalt hävitavad inimeste võimalusi (ma arvan, et nutikus 
kulub igale inimesele ära, soost olenemata, sellega saab nt mistahes toimetusi ratsionaalsemalt teha ja 
nutikus on kasvatatav või kahandatav, olenevalt kasvataja [kahandaja] suhtumisest). Mis ei muuda 
tõsiasja, et  ruumilises mõtlemises ma tõesti olen mingi normiga võrreldes kehvem (nagu väidetavalt 
naistel tüüpiliselt), aga tühja kah, isegi päikesel on plekid ja minagi võin endale mõnd puudujääki lubada.

Ja veel on mulle vist alati meeldinud üksi reisida ja igal pool üksi käia, ka seda peetakse mehelikuks
jooneks. Naised justkui peaks tahtma kahekesi olla (paljud tahavadki, ega ma selles midagi halba ei näe). 
Mulle meeldib suhelda, kuid mitte ühe sõbrannaga, vaid [pigem ükshaaval või väikses seltskonnas] 
erinevate [olgu siis naissoost] sõpradega. Mulle meeldib oma muljeid jagada, kuid enne ma tahan 
need endamisi läbi töötada. Kui seda pidada mehelikuks, siis keda see silt nüüd õnnelikumaks teeb? 
Keda need omaduste mehelikuks ja naiseks jagamised üldse õnnelikumaks teevad? Ja milliseid norme 
me oma ühiskonda juurde loome? Mina valin pigem sooneutraalsuse.

Või näide on autojuhtimise vallast. Nooremate ja keskealiste naiste seas on normaalne, et naine juhib
autot ja käib sellega vajadusel ka töökojas. Ega mehed ka enam õliste kätega auto all aega ei veeda. 
Samas vanema põlvkonna naiste hulgas on omajagu neid, kes pole kunagi proovinud autot juhtida. 
Midagi ikka muutub ka, kõigi rõõmuks (kui naised juhivad autot, vabanevad mehed kohustusest neid 
sinna-tänna sõidutada ja saavad vahel võibla ka kaine autojuhi kojusõiduabi).

Minu meelest on sooneutraalsus inimeste huvides, vähemalt mingites piirides (?).

Ja emadus? Ma olen olnud üsna kirglik lapsevanem, aga praegu on meie laste isa pühendumus laste
kasvatusele kindlasti suurem kui minul (mina olen sellest rollist lihtsalt tüdinud, kui ehk on lubatud nii 
väljenduda).  Ka minu isa ja tema isa olid pühendunud lapsevanemad.  Nii et ka vanemlusel pole sooga 
tegelikult selles mõttes pistmist, et mehed armastavad oma lapsi võimalusel sama palju kui naised – kui 
ei armasta, võib asi olla tõesti võimaluse puuduses. Armastavate sidemete tekkimiseks on vaja aega ja 
koosolemise võimalust. Ja ma olen veendunud, et isade panus on lapse arengus sama oluline kui emade 
panus, see lihtsalt avaldub pigem teisel ajal ja teistel viisidel. Emaduse isaduse ees ülimuslikuks 
pidamine on järjekordne apsatus. Ma eelistan ka selles asjas sooneutraalseks jääda.  Või selliseks saada?

Mõnigi muugi asi on sajandi jooksul paremaks läinud. Naised võivad pükse kanda – minu ema
lapsepõlves peeti seda taunimisväärseks, aga nemad õdedega ikka kandsid. Nüüd võib kanda ka pükse 
ja seelikut korraga või kleidi juurde tanksaapaid ja tenniseid. See oli taunimisväärne, kui mitte keelatud 
veel minu lapsepõlves. Praegu saavad lisandunud vabaduste üle rõõmustada kõik, kes soovivad. Mis 
parata, et sellised arengud kõigile ei meeldi. Kõigile ei peagi ühed ja samad asjad meeldima. Ma arvan, 
et ühtede suurenenud vabaduse ja rõõmutunne on toetav ka nende jaoks, kelle eelistused on 
teistsugused.

Üks noormees, kes oli tantsuprojekti tõttu kuu aega kõrgetel kontsadel käinud, ütles, et see kogemus
muutis ta väga haavatavaks. Tore, kui iga inimene saab ise valida, kui kõrgeid kontsi ta kannab ja kui 
haavatavana ta end tunda soovib. Tore, et on üldse võimalust valida. Anname endale ja teistele need 
võimalused!

Mina valiksin endale midagi igast sordist, nii mehelikuks kui naiselikuks peetavate omaduste seast ja
mul on hea meel, kui kõik saavad seda endale lubada. Ja see on kõigile õnnistuseks. Eestis saavad ka 
naised luua ettevõtteid ja neid juhtida ja nad õnneks teevadki seda.  On struktuure, mille loomiseks 
sobib naine paremini (sest ühiskondlikest soostereotüüpidest vallatud mehed ei saa neid asju vajalikeks 
tunnistada), kuid selleks, et see naine struktuuri loomiseni tõesti jõuaks, peab temas olema jõulisi ja 
vapraid kvaliteete. Mõnikord tuleb ka ühiskondlikke mõttemalle eirata või piire laiendada. Tundub 
optimaalne, et inimene saaks lihtsalt oma asju ajada ja suur osa soorollidest on mh suunatud tiibade 
kärpimisele. Seda teadvustades on võimalik endale avaramad lennuruumid rajada – ja mitte ainult 
enda jaoks.

Ma kujutan ette, et sooneutraalne kõnepruuk võib ahistav tunduda nende inimeste jaoks, kes tahavad
end identifitseerida tõeliste meeste või naistena. Eks kusagil klubides jääb see härrade ja daamide 
sõnavara ju ka ikka alles, lihtsalt väiksemal kujul. Nagu on ka kohad, kus naisi jumalannadeks või 
kuningannadeks ülistatakse. Ega neid siis keegi paradiisist ega kuningriigist ilma jäta. Need paradiisid 
ja kuningriigid on ju nagunii ainult inimeste peas. 

Las igaüks ise valib, kus ta elada tahab ja kellega.

Nii ma mõtlesin ja tundsin tänutunnet LGBT kogukonna suhtes, kes neid igasugu piiride laiendamise asju
on ajanud. Järgmisel hetkel nägin söögipoe aknal õhtulehe reklaami, kus oli kirjas, et uus õpik ajas oma 
uute peremudelitega [pilt oli juures, et üksikema lastega on pere ja kärgpere ja mh ka kaks ema või kaks 
isa lastega] vanemaid vihaseks. Sel hetkel ma täitsa mõtlesin, kas panen selle jutu üldse välja (mis sel 
hetkel oli juba valmis kirjutatud). Nagunii see ärritab kedagi. Ja mulle ju meeldiks kõigile meeldida. 
Sellistel hetkedel tahaksin olla vapram. Ja ikka jätta endale võimaluse ka meelt muuta, mis minu meelest 
on arenguvõime tunnistus või siis lihtsalt märk sellest, et asjad muutuvad. Asi pole mitte selles, kas ma olen 
nii või naa talitades naisem või mehem, vaid kes ma parajasti olen. Mina olen see, kes mina olen. Talitades 
nii ja talitades naa.

Head vabadust ja häid valikuid!

Pole lapsi

Anu Raud. Linnulaul.

Anu Raual pole lapsi ja see on õnnistuseks meile kõigile, kes me tema elutööd naudime või lihtsalt eestlusesse hästi suhtume või ehk ka seda enda jaoks mõtestada püüame. Nii ma mõtlesin ERM-is Anu Raua näitusel. Nii palju imelisi värvilahendusi, arenguid, mõtte- ja tundevälgatusi. Põld ja kodumaja sein on tema vaibastikul sama värvi. Vaatan, kuidas värv muutub kujundiks, omandab sümboolse tähenduse, võtab minu tunded ja taipamised kaasa ja lahustub siis kõige täiega tagasi värviks. Need vaibad astuvad omavahel kõnelusse ja minagi soovisin tundideks sellesse süveneda, inspiratsiooni jagus kauemaks.

Võib vaid ette kujutada, kui palju on meie akadeemikust tekstiilikunstnikul elu jooksul olnud inspireerivaid kohtumisi inimestega, olgu siis kunstitudengeid juhendades või lihtsalt tavainimestega kohtudes. Mina olen temaga ürituste käigus paaril korral kohtunud, ta on just mulle (nagu ka tuhandetele teistele) mõne sõna kõnelenud ja ma olen tema mõtteid kuulanud ja see on alati mind südame põhjani puudutanud. See on minus midagi käivitanud ja ma olen ise ka just sedasorti asju luua soovinud. Ja ma olengi selles laadis käsitööd teinud ka. Mitte ainult unistanud, et kui saaks ja viitsiks, küll teeks. Neid unistamisi jagub mul süle ja seljaga, ellu viia jõuan ainult murdosa, aga sedasorti käsitööde tegemine on üks õnnerikas osa olnud kindlasti. Mitte et ma end selles mõttes kunstnikuks peaks, aga igaüks võib luua. Vähemalt käsitöö või aia- või kokakunstide tähenduses. Loomine on õnnelikum osa minu elust. Heade asjade mõtestatud loomine. Isegi kui taies lihtsalt üsna möödaminnes ära tarbitakse. Ma pole ju kunagi tahtnudki kuulsaks saada. Tore, kui kellelegi meeldis. Endale vähemalt. Ja tore, kui oli tore seda teha. Et rõõm oli sellel hetkel olemas, oli valdav. Sellisel inimeseksolemisel on minu jaoks mõte.

Hiljuti ma märkasin kuskil mõtteavaldust, et Eestis on äärmiselt vähe ketikohvikuid, puha kõik on kellegi looming, iga kohvik on oma loojate nägu. Mulle tegi see mõte kangesti suurt heameelt. Et meil on Eestis nii palju loojaid. Paljud inimesed loovad kohvikuid, kuigi saaks ka ketitooteid üle võtta ja mõnes mõttes oleks see kergem tee, vähema pingutuse tee. Samas on meil nüüd võimalus kellegi loomingu taustal oma elu luua ja minu meelest on see rikkus. See tähendab, et me rahvana elame pigem loojate kui tarbijatena. Kõik see taaskasutus on ka ju loomine. Anu Raud on sellest ka kõnelenud. Kõik ei pea olema tuntud kunstnikena. Ma ei viitsiksi kuigi paljusid kunstnikke teada, vast mõndakümmet või ehk ka veidi rohkem (aga ma olen oma 40 aastat kunstinäitustel käinud, eks ajaga tuleb mõndagi). Aga mulle meeldib nautida kunstnike loodud ilu. Isegi kui ma ei viitsi nende nime teada.

Nii ka Anu Raua „Isamaastike“ näitus oli hea käimine. Nautisin neid peeneid värvimänge ja suuri värvisümfooniaid ja meeltesse tulvavaid tagamaid ja mõtlesin, et küll on tore, et üks suur looja on loonud neid asju. Et ta on oma pühendumisega rahvuslikule olemisele nii palju sügavust ja tähendusi juurde andnud. Seda ma mõtlesin ka, et tavalised inimesed (eriti just mõnda sorti naised nagu mina) panevad nii suure hulga energiat oma lastesse ja neil ei jagu muuks enam õieti jaksu. Ega tavalised inimesed nii erilisi asju muidugi ei looks ka. Pigem tarbiks natuke ja võib-olla ka looks natuke ja vaataks, kuidas mõnusamalt päevi õhtusse veeretada (ma vist ise olen ka selline). Tore, et on erinevad olemise ja loomise võimalused. Mina olen erinevate võimaluste eest alati tänulik. Nii oma valikuvõimaluste eest kui selle eest, mida teised suured ja väikesed loojad loovad. 

Anu Raud. Kindapuud. 1980

Kui ma oleksin veidigi suurem looja, siis ma kirjutaksin sisuka postituse Anu Raua loomest või meisterdaks midagi muud, mitte ei mõlgutaks omaette selles raamistikus, mida mina võiksin rohkem luua, kui ma oma ressursse poleks valinud muul moel kasutada. Aga praegu tuli selline lugu ja no olgu peale, hea, et niigi läits. Eks siin ole asjaarmastajalikkust igal sammul, aga ma luban endal selline olla.

Panen kui mitte kaunistuseks, siis illustratsiooniks paar pilti, mis hämaras saalis pildistades paremini peale jäid. Internetis on kahtlemata kvaliteetsemaid fotosid leida ja oma silma ei ületa miski. Mine ikka ise kohale ja vaata üle! Neid ägedamaid vaipu ei pildista profid ka päriselt ära.

Anu Raud. Kosjakivi. 2015

Vegan kotletid

Meil tuli väike toiduteemaline avastus. Porgandimahla pressimisjäägist saab suurepäraseid vegan kotlette. Kõigepealt panen oad või läätsed likku (soovitavalt u kümme tundi varem ja oad tuleks siis pärast pehmeks ka keeta). Siis eraldan mahlapressiga porganditest mahla ja kuivaine. Hakin sibula ja lisan maitseaine (meile meeldib garam masala ja india maitseained, aga võib igate moodi). Segan (köögivilja ja kaunvilja on umbes võrdselt), teen kaerajahuga kotletid ja praen oliiviõliga.

Ja selle edasiarendus juhtus ühel laisemal päeval, kui ma ei viitsinud jahuga jamada ja panin segu niisama / väikese veega pannile. Sõber arvas, et seda võiks nimetada kotletipuruks. Maitses ikka hästi. Kusjuures kümme tundi ligunenud läätsi pole vaja keeta, isegi mitte neid musti beluuga läätsi, millel kirja järgi on pikk küpsemisaeg. Leotatult on need juba pehmed niigi. 

Kotlette saaks muidugi ka riivporgandiga teha, algses õpetuses ju nii käibki. Aga siis tuleb seda porgandimahla seal kuidagi siduda (jahuga?) ja minu meelest on parem see lihtsalt toorena ära juua. Toormahl on nii hea. Ja väärtuslik. Vegan kotletid on ka head. Ka kõigesööjatele. Proovitud.