Sain pahandada

Sõitsin autoga maanteel, kui äkki märkasin vasikat tee ääres. Päris maantee ääres teepervel. Pidasin auto kinni ja ajasin ta okastraadi taha karjamaale tagasi. Okastraat algas nii kõrgelt, et vasikal oli käkitegu alt läbi pugeda. Ta oli veel nii väike ja rumal ja armas. Puutusin natuke käega ta külge, et ta tee juurest ära ema juurde läheks. Kare ja pehme ja kartlik. Kartis mind, aga mitte autosid. Ja mina kartsin, et hüppab veel suure tee peale.

Natuke oli ärev hetk, maanteel sõidavad autod sajaga ja siis see laps seal niimoodi. Südame rahustuseks pahandasin kõva häälega. Mõnuga. Pahandasin nende lehmadega, et nad oma lapse järele ei vaata ja selle lapsega, et ta targemate veiste sõna ei kuula. Olin üksi maanteel ja keegi ei kuulnud mu pahandamist, peale lehmade, kes hulganisti minu poole vaatasid, ja tuule ja päikese ja heinamaa ja puude. Pahandasin ja nautisin oma pahandamist, nagu ammu pole saanud nautida. Muidu ma ei söanda endale pahandamist lubada. No et traumeerib kedagi või nii. Omasid peab hoidma.

Ma olin kunagi suvevaheajal kolhoosis lüpsja. Mul oli 70 lehma ja 5 mullikat ja ma arvan, et ma ei pahandanud nendega kunagi, sest omasid peab hoidma. Need olid selle suve minu lehmad ja mullikad ja ma vist armastasin neid üsna päriselt. Aga nüüd võõrastega nagu ma lubasin seda endale. Pahandamist. Ja imestasin, kui palju pahandamist minu sees oli varjul olnud kõik see aeg. See pahandamine tahtis minust välja valguse ja kevadõhu kätte.

Siis läksin autosse ja sõitsin edasi, meel rahul. Ma olin saanud pahandada ja ma ei teadnudki enne, et ma seda nii väga vajasin. (Hiljem lisatud selgitus. Ma arvan, et minu sisse oli hulk pahandamisi pahandatud ja ma olin selle kõik ebateadlikult vastu võtnud ja samas ma ise olin oma teistega pahandamisi kaua tagasi hoidnud, soovist olla hea inimene ja mitte kedagi kahjustada ja nüüd ma lasin selle kosena välja ja see oli nii nii hea. Lehmad ka imestasid, ma ütleks.) Aitäh, aitäh, aitäh!

Paar kuud hiljem. Olen nüüd saanud vaadata, kui palju ma tegelikult pahandan, enamasti enda sees. Pahameelt välja näidata pole justkui ilus teiste suhtes, aga seda endas tunda on halb enda vastu. Hea märkamine, et nii on.

Veel hiljem. Tegelikult ma pahandan ikka väljapoole ka, nii et vähe pole. Lihtsalt pole tahtmist seda endale tunnistada. See rikuks mu minapilti ja seda pole ju vaja.

"Südamering"

Käisin kogukonnateemalist "Südameringi" filmi vaatamas ja tahan ka arvata, aga mitte niivõrd filmi enda kohta, kui kommentaaride kohta, mida olen sattunud nägema-kuulma. Anu Välba võttis oma hommikuses meelelahutussaates vestluse filmi peaosalistega kokku umbes nii, et kas te nüüd tunnistate ise ka, et ei saagi sellist kogukonda teha (siin ja edaspidi mälu järgi viitan). Olin kaunis üllatunud sellisest kokkuvõttest. Hiljem lugesin Veiko Märka Eesti Päevalehe artiklist välja, et mingid ullid tantsivad ja istuvad hulgakesi arusaamatus südameringis ning loodavad sellest mingit tulemust saada, ikka maaga peab rammu katsuma, et käegakatsutav tulemus oleks. Eravestluses pakkus 70+ meesterahvas, et olid idealistid, tahtsid teisi oma usku pöörata nagu vana aja kommunistid ja midagi nad ei saavutanud. Eks igaüks kõnele siin eelkõige enda maailmavaatest, mitte sellest filmist. Ja nii minagi, nagu me kõik.

Saan nendest kommentaaridest aru, et film oma napi poolteise tunniga ei ava piisavalt tagamaid, millega see kogukond tegeleb ja eemalseisjatele jääb üht-teist arusaamatuks ja siis püütakse see hõlmamatu entiteet endale arusaadavasse raamistikku suruda, öeldes, et mingi jama. Nii on kõige lihtsam, aga see ei aita eriti kedagi. Eks minagi ole eemalseisja, aga ma olen korduvalt Väikese Jalajälje ettevõtmistes osalenud ja sedalaadi maailmavaade pakub mulle nagunii huvi. Ma soovin sellises elus ise osaleda ja olen nende asjade üle mõelnud.

Niisiis Väikse Jalajälje kogukonna tulemustest tahtsin kirjutada. See kool, mida nad väga pauhti oma lastele tegema sattusid ja mille esimesed sammud filmis paljudele ehmatavad võivad tunduda, tegutseb praeguseks mitmel pool Eestis, nimeks on Gaia kool ja igaüks saab sinna oma lapse ka koduõppele registreerida. Täiesti riiklikult kinnitatud õppekavaga ja sõltuvalt asjaoludest kellelegi väga väärt ettevõtmine. Mõisamaal toimuvad tänini erinevad permakultuuri jm koolitused ja erinevad sündmused, koolituspaigana on see täiesti võrratu koht minu arvates. Pealegi on kiiduväärt juba seegi, et üks logu vammist puretud mõisakompleks ellu äratati. Ja veel mulle meeldib, et lisaks põllumajanduse ja aianduse arendamisele tegeles see kogukond väga aktiivselt ka inimeseks olemise kõige olulisemate küsimustega: kuidas elada omavahel kooskõlaliselt ja saada paremad suhted. Harmoonia inimsuhetes on õnne alustala ja sellele on meie ühiskonnas liiga vähe tähelepanu pööratud, ikka see maa ja ühiskonnaga rammu katsumine on esikohal. Keegi peab tegelema ka oma varju tundmaõppimisega ja sellega, et olla inimestena targemad, armastavamad, hoolivamad. Ma olen tänulik, et mõisamaalased selle eksperimendi ette võtsid ja kõigi huvilistega oma tulemusi jagasid. See muutis ka mind inimesena avatumaks ja julgemaks ja ma olen selle eest tänulik. Ma arvan, et nad liiguvad teel, mida meil kõigil on vaja, aga mille vajadust me pole ühiskonnana veel kuigivõrd teadvustanud. Vinguda ongi lihtsam, aga ole mees ja proovi midagi paremaks teha.

Osalt ma olen alguses viidatud arvajatega nõus, et jube vingeid tulemusi mõisamaalastel selle filmi järgi ei paista olevat, kogukonnas elamine tõi kaasa palju raskusi, aga vaatame asja avaramalt: osalejad on filmi algul, kuus aastat tagasi, kui hakati kogukonna rajamise plaane tegema, alles kolmekümnendates noored. Neil on palju energiat, pealehakkamist ja idealismi, usku võimalusse midagi paremaks teha, aga vähe kogemusi ja teadmisi (nõukaaegse lapsepõlve pakutu ei ole positiivses mõttes kogemus, see on miski, millest eemalduda, aga see ei ütle, kuidas teha, et tulemus oleks parem). Kogemuste nappus on selles vanuses ju normaalne ja alati on nii olnud. Nüüd on neil kõigil kogemusi rohkem, soov maailma paremaks muuta on loodetavasti endiselt alles ja vaatame kahekümne aasta pärast, kui nad on õpipoisi east selli- ja meistriikka jõudnud, mida nad on loonud. Euroopas tegutsevatel Findhorni (Šotimaal alates 1969) ja Tamera ja teistel kogukondadel on olnud väga palju pakkuda inimeseks olemise avardumisel ja mul on hea meel, et Eestis ka selles vallas asjad arenevad. Filmi aluseks olev viis aastat on ka väga lühike aeg, et inimese arengus suuri tulemusi saavutada, siin toimub kõik pisitasa.
(Samas jäin mõtlema, kas me tunnistame ikka, et vaimsed ja hingelised tulemused on ka tulemused. Kasvõi selle filmi kaudu on tuhandetel võimalus oma elus asju taibata ja seda polegi nii vähe. Selle kogukonna tegevuse kaudu on tulnud infot selle kohta, kuidas ka nt organisatsioonilises plaanis asju paremini teha kui on tehtud seni ja kõigil huvilistel on sellele infole nüüd ja edaspidi ligipääs. Neid, keda senine elu- ja maailmakorraldus ei rahulda, on Eestis sadu tuhandeid ja kümned tuhanded otsivad aktiivselt uusi ja paremaid lahendusi. Osa neist saab toetust ka Väikse Jalajälje kaudu. Mina olen saanud vähemalt inspiratsiooni. Vahel on see ka hea teadmine, et miski sellisel viisil ei tööta ja tuleb edasi otsida.)

Osalised tunnistavad filmi alguses, et tahavad vägevaid kogemusi oma elus ja seda nad Mõisamaal igatahes said. Ja vähemalt mina sain vaatajana aru, kui oluline on suurt asja teha enda jaoks õigete inimestega – kui on soov jõuda tulemuseni. Kui tahta kogemust, siis lihtsalt võta vastu, mis elu annab – nii nad tegid ja see oli nende valik. Minu lugupidamine selle julguse eest.

Kellele jääb arusaamatuks südameringi kui sellise mõte, siis selle toimimise kohta ka üks näide. Filmis üks naisosaline ütleb, et mehed ei oska naise tundeid vastu võtta, tahavad, et naine oleks rõõmus ja ilus ja rahulik, aga valuga ei oska nad midagi peale hakata. Üks meesterahvas selle peale, et poisse kasvatatakse nii, et kui poiss käitub õigesti, siis ta saab emalt armastust, ja kui valesti, siis ei saa. Poiss vajab tingimusteta armastust, et ta ei õpiks võtma vastutust naise tunnete pärast (ehk siis õpiks mitte võtma vastutust naise tunnete pärast). Mina kuulan mõlemat, võtan sellest oma oa: anna tingimusteta armastust. Aga see tegutsemisjuhis toimib reaalse tulemuse mõttes väga pika aja peale, palju poisse on meesteks kasvanud tingimusteta armastust kogemata ja sellel on tagajärjed. Mingi vabastav taipamine sellistest mõtetest ju samas tuleb ikka kohe ka, ja see loob pinna mõistmisele ja andestusele (nt miks mehed ei oska naise valusaid tundeid vastu võtta).

Kui keegi küsiks, kas ma soovitan seda filmi vaatama minna, siis aus vastus on, et mulle meeldis, mind kõnetas, mina sain mõtlemisainet, sest ma ise liigun paralleelsetel radadel ja need alushoovused on mulle tuttavad ja omased, aga ma arvan, et selle subkultuuri inimesed vaatavad seda filmi nagunii, pole vaja soovitada. Selle kogukonna aluseks oleva maailmavaatega vähem kokkupuuteid omava, nende alushoovustega mittehaakuva inimese jaoks jääb film ilmselt kaugeks ja arusaamatuks – vähemalt see, mida need inimesed seal teha üritavad. Võib olla, et mõne jaoks on film ka häiriv, sest puudutab. Aga ma tänan igaüht, kes püüab avatult vaadata ja mõista. Igal juhul on mul hea meel, et on film, mis nii avatult selliste teemadega tegeleb. Palju tänu kõigile tegijatele pühendumise ja suure töö eest!

Lisalugemist. Vaatasin internetis ringi ja leidsin režissöör Margit Lillakuga tehtud intervjuu. Minu meelest väärt lugemine ja seletab tagamaid põhjalikumalt lahti.
Ja ERRi arvustus.

Märkamine

Avastasin, et kadestan mehi, kes võivad süüa rämpstoitu ja end teleka ees paksuks juua ja üldse mitte tegelda sellega, mis neile tegelikult haiget teeb.

Saan aru, et aeg on minulgi ideaalid ja korralikkuse harjutused-harjumused varna riputada, kõrvale panna kõik energiatööd ja ootused enda arengule ja lihtsalt natuke olla, võib-olla tinagi panna, lasta end lötsu ja kummi lohistada ja vastu võtta meditsiini abi.

Kogu aeg lihtsalt ei jaksa ja see pidevalt jube õige olemine muudab mu kõrgiks kah. Aeg on sellest puhata, pausi panna ja aru saada et olen endi veidi üle hinnanud. Ma saan aru, et ma lubasin just äsja endale ühe komavea ja ühe kirjavea ja see on täitsa tore. Elu on ilus.

Metsaskäimise meistriklass

Ma pole elus just paljusid raadiosaateid fännanud, aga ligi 40 aastat tagasi oli Fred Jüssi õhtul kella seitsmene linnulaulusaade mu igapäevane kuulamisvara. Isegi nii oluline, et siiamaale mäletan, et ükskord jäin sõpradega kooli juurde jääribale liugu laskma (algklassides ma käisin õhtuses vahetuses) ja koju jõudes oli saade juba läbi. Eks see loodushäälte saade ainult viis minutit vist kestnudki. Lindude hääli ma selgeks ei saanud ega ole mul olnud ka suuremat bioloogiahuvi, aga Fred Jüssi hääle kõla andis mõnusa rahutunde ja seda ma mäletan siiamaale.

Päris selge siis, et ma läksin ka "Olemise ilu" vaatama. Eks ma ole ise ka üsna sarnasel viisil looduses olemise nautija olnud eluaeg. Ja õnn, et on olnud see loodus. Minuaegsetel eestlastel ikka on.

Film meeldis hästi. Nauditavad veekaadrid ja valgusekaadrid ja putukad... mõnus on jälgida sipelgate askeldamist kinotoolist, operaatoril vist nii mõnus ei olnud. Natuke linde ja loomi ka ikka.

Ja ma sain uusi märkamisi, nagu ikka meistriga kohtudes. Mulle meeldib, kuidas Jüssi kõigest sellest kõneleb: lihtsalt, meeldejäävalt, elumuutvalt. Et veevulinal on kõrgemad ja madalamad toonid. Mul seni oli lihtsalt vulin. Küll aga olen ma vahel imetlusega jälginud, kui palju on olemas rohelisi toone ja kui palju imelisi mustreid neist annab luua, kui loojaks on suur Meister ise. Ja sama palju saab luua ka hallidest, pruunidest, kollakatest jne toonidest. Kuigi paljud kaadrid on kogenud eesti looduse nautijale justkui tuttavad, oli ikka ka uusi ja üllatavaid värvi- ja vormikooslusi. Ja hea oli teadvustada, et ka vaikusel on helivarjundid. Nii mõnusat helitausta pole vist ühelgi teisel filmil, mida ma olen kunagi näinud, kuigi "Habras maailm" hingab kannul ja kunagi rahutus nooruses lummas mind "Koyaanisqatsi".

Kui püüda eesti loodusest kõnelda nii, nagu see on, ei saa üle ega ümber metsade raiumisest. Ka ahnusest kõneleb Fred Jüssi viisil, mis ülendas mu hinge. Ma tahan nüüdsest enda ahnuse võtta vaatluse alla, et seda vähendada mõtte, sõna ja teo tasandil. Kas ma midagi muud metsade kaitseks teha saangi?

"Fred Jüssi. Olemise ilu" on vist esimene film üldse, mida ma tahaksin omada (just eelmises lõigus lõpetasin ahnuse vaatluse alla võtmisega... kas pole siis eesmärgiks vähem tahta, vähem omada?). Ma tahaksin seda seisundit, mida film minus tekitas, kogeda veel ja veel. Kinosaalis istudes mõtlesin, et lähen seda veel vaatama. Mu noor kaaslane oli filmist vaimustuses ja plaanib suvel üksi maamajja elama minna, nutivabalt, et olla lihtsalt loodusega koos.

Sarnasel teemal vt kultuurielamuse teemasildi alt, eriti "Habras maailm".

Hilinen 10 minutit

Jäin kodustesse toimetustesse logelema ja bussist maha. Pole hullu, peagu veerand tunni pärast tuleb järgmine. Aga sellega ma jään kokkulepitud kohta hiljaks. Kas kirjutada sõnumisse, et hilinen 10 minutit või nii nagu tegelikult, et 15? Kui buss ikka õigel ajal tuleb, muidugi... Kirjutasin, et hilinen 10 minutit, naiste 10 minutit tähendab ju suht mida iganes (välja arvatud seda, et jõuaks õigeks ajaks), nagu ma olen võinud kogeda.

Kui me kirjutame, et hilineme 10 minutit, siis me justkui oleme head tüdrukud, kes nii palju ei hiline. Isegi kui kaine arvutus näitab, et 10 minutiga see hilinemine nüüd küll ei piirdu. Aga kohe öeldagi, et hilinen 15 minutit vähemalt kõlab kuidagi liiga karmilt ja ebaviisakalt. Justkui hoolimatult?

Tegelikult mulle meeldib täpne olla ja kindlustunnet pakkuda ja teada anda, millega minu puhul saab arvestada ja millega mitte. Ma tahaksin öelda, nagu asi on. Aga ma ei taha ka liiga karmina mõjuda, seepärast siis seekord nii.

Ja kohale jõudsin 13 minutit hiljem, aga lisaks kulus veel aega, et välisriided seljast võtta ja jalanõud vahetada ja päris kokkulepitud kohta jõuda... no ikka üle veerand tunni kõik kokku. Ma ei teagi nüüd, kas ma andsin oma parima või mis see parim üldse on.

(Ilmselgelt oleksin võinud kodust ka kolm minutit varem tulema tulla, et jõuda eelmisele bussile, aga tore on koju minna, kui seal on need asjad kõik tehtud ja nii ta läks. Nii et millisest minu parimast me üldse räägimegi...)

Pimeda aja lood

Kuulsin noori vanaemasid arutamas, et jõulud on laste püha. Minu jaoks küll ei ole. Mul on ka olnud väikestele lastele pühendumise aeg ja see oli pikem kui paljudel teistel (lastele pühendumine kestis kauem kui meil tavaliseks peetakse, lapsi on ikka ainult kaks) ja selle elujärgu jõuludes oli palju sellist, mis on seotud üldkehtestatud traditsioonide hoidmisega (kuusk ja kingitused ja päkapikukommid), aga mul pole nii hulle jõule küll kunagi olnud, et sellega lugu minu jaoks piirduks. Mul on alati olnud ka oma jõulud ja jõuluootuse aeg, kasvõi natukenegi.

Pime aeg on endasse vaatamise aeg, enda sisemisse valgusse sukeldumise ja selle valguse jagamise aeg. Minu jaoks on see alati nii olnud ja kuna ma olen enda jaoks üsna huvitav inimene, siis ma pimeda aja üle ei kurda. Mul on huvitav mõnusasti teki sisse keeratuna raamatut lugeda - hästi aeglaselt ja süvenemisi ja ahjutule laulu kuulata ja kontsertidel käia. Külma aja roogi naudin ka - kaua valminud hautised ja kondipuljongist tehtud road on minu jaoks täiesti hõrgutavad. Ja küünlavalgust ja seda kasinat ilu, mida loodus sel aastaajal pakub. Advendiaegu on palju muusikat ka tasuta saadaval, nt muusikaakadeemia tudengite klassikontserdid ja muud esinemised on tasuta (info on EMA kodulehel) ja tuttavad reklaamivad oma laulukooride kontserte. Kui tahtmist, siis leiab ka mõne ERSO või kammerkoori vm kontserdi üles. Poplaulikutel on ka ringreisid, aga neid ma tavaliselt ei kuula, pole minu maitse (ma ei vaja helitausta, vaid otsin muusikast tuge oma sisekaemuse rännakutele ja sügavustesse kaevumiseks sobib süvamuusikaks liigitatu paremini). Ja hingedeaja algusest saati on inimestega kohtumised erilise sügavuse ja säraga. Selles ajas on palju rõõmutoovat.

Jõulupühad on ühelt poolt kommertsliku, teisalt kirikliku varjundiga, aga mina olen pigem religioosne ökoinimene (ja sealjuures kiriklik mitte). Mul on hea meel, et meie peres ei tehta suvalisi kingitusi, vaid peame aru, mis ja kellele. Pigem vähe ja vastutustundlikult, tänumeeles, et vajalikud asjad on olemas ja paremad kui hädapärast vaja oleks. Ma olen vahel selle üle ka salamisi rõõmu tundnud, et saan endale väikesi tarbetuid kingitusi lubada just siis, kui nende järele isu tuleb ega pea selleks jõule või sünnipäeva ootama (või noh, sünnipäev kui endaks olemise tähistamise päev on just siis, kui sellist asjakest otsustan endale lubada, aastaajast olenemata) ja jõulude aegu saan keskenduda oma siseilmale, mis sel ajal tundub kõige sisukam ja vajalikum tegevus.

Endamisi ma tähistan hoopis pööripäevi kui inimarengu verstaposte. Neid saab tähistada ka teistega koos, sest ega ma ainuke selline ole. Samas tunnetan, et see on midagi nii isiklikku ja imelist, et seda avalikult jagada ei tasu. Selles on pühaduse tunnet. Tunnen rõõmu, et on olemas kõrgem mõõde ja see on ka minu jaoks kättesaadav. Olulised asjad peavad jääma varjule, et säiliks nende puhtus ja ilu.

Imelist aega meile kõigile!

Kivistunud valu

Mul oli pikem, ikka päevi kestnud meilivahetus karmuse teemal, täpsemalt sellest, et minu karmid otseütlemised teevad hapras olekus inimesele haiget. Et ma peaksin vähemalt selle ühe inimesega olema õrnem ja ümaram. Ma olin ühelt poolt veidi üllatunud, mis kõik võib kellelegi haiget teha (sest me vist olime ühel meelel selles, et ma pole pahatahtlik, teadlikult ma ei soovi kedagi kahjustada). Teisalt hakkasin selle üle järele mõtlema. Mulle on varem ka öeldud, et ma olen karm ja et paljusid asju peaks pehmemalt ütlema. Mulle ei ole see deminutiivne paljusõnalisusest umbmääraseks muutuv väljenduslaad kunagi meeldinud, sest mulle on tundunud, et pehmendamine ähmastab sõnumit ja lõpuks ei saa ütleja ise ka aru, mida ta öelda tahab, nii läheb tõde kõigi jaoks kaotsi (aga võib olla, et ma eksin). Ma olen nõus, et parem, kui inimesed ei peaks minuga kohtudes hingevalu tundma.

Siis lugesin ühte Finlandia kirjandusauhinna saanud romaani, Ulla-Lena Lundbergi "Jääd", kus naispeategelane, noore pastori abikaasa püüab vahetult Teise maailmasõja järgses ajas olla hästi tubli Ahvenamaa kaugema nurga koguduse jaoks, kuid kohtleb karmilt oma väikseid lapsi, kui neil kõik täiskasvanulikul viisil ei õnnestu. Ilmselgelt on naine nendega liiga karm, nagu ka endaga ja ikka selleks, et vaatamata raskustele oleks kõik maised asjad parimas võimalikus korras. Selliseid perenaisi olen mina päriselus ka kohanud. See päriselust tõukunud romaanitegelane on mh ülipüüdlik ja tubli. Mõtlesin, kas mind sellisena tajutakse. Ja ma mõtlesin loodusdokkide peale, mida ma olen elu jooksul mõnevõrra vaadanud - enamasti on need ikka selles ühes mustris, et jube raske on elus püsida, kõiksugu ohud ähvardavad ja süüa on vähe ja lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada (vahele siis mõni rahulik kaader mõnusa vaatega, et silm saaks puhata ja inimene enda mõtteid ja tundeid setitada). Ja mõtlesin meedia peale. Palju kaadreid lasin endast läbi. Puha inimeste kannatustest.

Ma vaatasin neid paljusid olukordi, kus ma pole lasknud endal või teisel inimesel läbi elada negatiivse emotsiooni loomulikku elutsüklit, vaid olen selle kõrvale lükanud ja mingite lihtsate praktiliste tegevustega edasi läinud, lihtsalt selleks, et elu toimiks, aga ka selleks, et emotsioonist eemalduda. Sageli on see tähendanud, et ma tõmban emotsioonile katte peale, peidan ta enda eest ära. Nii need valud seal kogunevad kuhja, kuni neist saab suur hunnik ja osa sellest valust on iidvana, sest ammustest aegadest peale on olnud esmane sisemine tung edasi elada ja alles seejärel kõik muu. Ja kui raskeid emotsioone, hingevalu on saanud juba nii palju, et need on täitnud talle eraldatud ruumi mu südames, aga ikka tuleb juurde ja juurde, on neid valusid hakatud tihendama, kuni nad on moodustanud tihked kamakad. Selliste kivistunud kamakate vahel loovides see karmus just ilmnebki. Karmus on kivikõvaks muutunud valu. Nii mulle tundub. Sest pole osanud neid valusid õigel ajal ära anda.