Naiste ja meeste erinevusest

Lugesin Hannes Hermaküla intervjuust, et natuke veinised naised on talle pakkunud "kõike, voodini välja". Imestasin, et kas siis tõesti aruka mehe jaoks naine võib lõppeda tema suguorganite sügavikus. 

Voodist edasi on ju nii palju võimalusi. Lapsed. Suhe, võib-olla isegi abielu, kahe inimese püha liit. Suhte kaudu tuleb ligipääs naise hinge ja vaimu avarustele... Piduse peaga tehtud seks võib olla millegi algus, aga kui sinna kõik lõpebki, siis minu meelest justkui pole suurt midagi olnudki (hea kui mälestus oli meeldiv, aga tuhmub see igal juhul). 

Asjad on nii erinevad mehe vaates ja kuidas naine asju näeb. Igal juhul mul on hea meel elada naise kehas. Ruumi võtmise mõttes justkui ahtam võimalus, aga muidu ikka kordades avaram.

Tühistamisest. Isiklikult

Üks keeleteaduse doktorant ei teadnud avaliku esinemise ajal eesti sõnade tähendust. Mis on osavõtlik, liiderlik, tüüne. Sellest tuli palju kisa. Ühed arvasid, et sellist keeleteadust pole vaja. Kogu Tartu Ülikooli õpe on väärtusetu. See tuleb tühistada. Teised arvasid, et keel muutub ajas ja eri põlvkondadel ongi sõnadel eri tähendused. Mis need keeleinimesed ja muidu arvajad näägutavad, ei lase inimestel rahus elada. Kogu keelehooletöö tuleb tühistada ja las igaüks väljendab end nii, nagu heaks arvab.

Kahjuks ma ei mõelnud seda lugu välja. See ei ole halb unenägu. Meil ongi saanud kombeks inimesi tühistada, kui nad arvavad teistmoodi*. Vaatasin seda olukorda sügavuti. Minus tekitas see hirmu. Mis siis, kui mina eksin? Kes teeb, sellel ikka juhtub ja kõigi meele järele polegi võimalik olla. Siis tullakse ju  kambakesi mind tühistama ja ilmselgelt kogu mu eksistents seatakse kahtluse alla. Parem ma ei tee midagi. Olen vaikselt kodus ja tikin. Ja seda tikitud eset ma ei näita kellelegi. Peidan kapipõhja. Ainult nii on kindel, et keegi ei saa selle kohta midagi öelda. Siis ma ehk ei saa haiget. Mul tegelikult on valus isegi võõraste inimeste tühistamist kõrvalt vaadata. Nii et ma parem ei tee meediat ka lahti. Parem ei kohtu inimestega. Inimesed on hirmsad.

Ainult et elu jääb nii elamata ja tegemised tegemata.

Mõtlesin uuesti. Tükk aega mõtlesin. Kuidas teha nii, et ei võtaks isiklikult seda, mida öeldakse, vaid kuulaks seda valu, mis nende reaktsiooni taga on. Lapsepõlves tehtud liigset mõttetut kriitikat, põlvkondade konflikti, sugupõlvede traumat. Lihtsalt kuulaks ja laseks sel kõigel minna. 

Ja siis kuulaks uuesti. Kuulaks oma hingekõrvaga seda, mida mulle on lapsena kriitilist öeldud. Seda on palju. Mida on öeldud selle kohta, mida pean väärtuslikuks. Mida on öelnud arstid, keskkonnakaitsjad, õpetajad... Mida on öelnud inimesed, kes on haiget saanud. Kuulaks seda selle kõrvaga, et neil oli valus.  Neil on valus. Mul on valus. Ja nähes kõike seda valu, mida mina olen seda kuuldes tundnud, hoiaks end armastuse soojuses. Armastust ja valgust meile! 

Imelist kevade algust!

* Tühistamise all ma pean silmas erinevate arvamuste olukorda, kus tundub, nagu vaidluses osalejal oleks eesmärgiks mitte võit teise poole üle, vaid vastase täielik hävitamine.

Eesti naised ja mehed

Lugesin raamatupoes natuke Heidit Kaio "Lahutust", nt seda kohta, kus ta kirjutab, et tegi enne kodus ise pastat ja loetleb pika nimekirja oma tollaseid tublidusenäitajaid (haige lähedase hooldamine ja diagnoosiga laps ja vastutusrikas peatoimetaja töö muude hulgas). Tema lahutatu Wend on mu koolivend, mulle ta meeldis (aga no mitte selles mõttes, et meie vahel kunagi midagi olnud oleks või aimdustki selle võimalusest).

Enne seda olin vaadanud Brigitte Susanne Hundi ja "Vallalise kaunitari" võidumehe intervjuusid Youtube´ist. Mitte tervenisti, aga nt seda kohta, kus neiu ütleb, et kaks korda kuus on talle vähe. Ja siis seda kohta, kus kolm naisreporterit ründavad seda meesterahvast, et miks ainult kaks korda kuus ja kõik need teised küsimused, mis seal väga agressiivses või vähemasti nõudlikus toonis ritta laoti. Noor Terras jättis sümpaatse mulje. Ma olin natuke pahviks löödud ja imestasin, et kas kunagi enam eesti mees sellisesse saatesse läheb, kui lõpp võib olla selline (aga küll ta läheb, ikka on soovijaid).

Mõtlesin, et mul on eesti meestest kahju. Niisuguse tubliduse- ja edukoormaga naise kõrval no minul hakkab paha, tõesti. See nähtu-loetu oli ikka nii väga sellesse auku, et vaadake kõik, mida ma olen väärt ja missugune see minu vääriline kaaslane peaks olema, aga misuke ta tegelt on... mää. Nagu tolles ammuses šampoonireklaamis: ma olen seda väärt! Umbes nagu oleks too naine vähem väärt, kui ta kõrval mees neid trikke ei tee, mis need soovitud trikid siis ka poleks. Ja kuidagi mind nagu hämmastab, et need ju suhteliselt intelligentsed (edukad igal juhul) naised arvavad, et neil on õigus, muidu nad ju nii laiale auditooriumile oma elu ja kogemusi ei jagaks.

Mulle meeldib see ammu loetud mõttetera, et suhtes olemises pole oluline see, kellega sa suhtes oled, vaid see, kes sa ise selles suhtes oled. Ma nüüd mõnel ajal hoian end vist sellel teemal kirjutatud meediast eemal. Ega ma tegelikult ju pole nimetatud suhete alal asjatundja, lihtsalt sattusid mõned killud ajaliselt lähestikku mu tähelepanu alla ja juba ma reageeringi.

Igatsus nähtud olla

Ma kirjutan selle siia ära, et olla õhtul jõululauas parimas võimalikus tasakaalus. Ma loodan, et seda postitust näevad ainult need, kel on vaja seda näha.

Täna oli imeline jõululaupäeva hommik. Kerge külmake, vaikne, horisondi kohal aimumas päikest, kiired paistmas kõrgete puude latvadele – algul oranžilt, siis üha kollasemaks muutudes. Hea oli seda jälgida, kui ahjupuid tuppa tõin. Väike lindude sädin, minu krudisevad sammud krobelisel jääkoorikul.

Siis hakkasin mõttes pidulauda katma. Läheme perega minu vanemate poole, nagu alati. Seal on ka mu õe pere sama vanade lastega. Ikka on nii, et mu isa teeb jõuluprae koos kõikide rohkete lisanditega (ilma kartulita) ja meie ülejäänud kergemaid roogasid. 

Minu poolt siis suhkru- ja nisuvaba küpsetis. Ma ei ole just kriitiliselt tundlik nende toiduainete suhtes, aga eelistan vältida. Kui neid sageli natuke süüa, tekib varsti isu rohkem süüa ja siis ei ole enam tore. Üsna üldse mitte on parim lahendus (samas väike tükk kooki pidupäeval veel seda korda ei riku, kui on maitsev isetehtud kook, siis söön). Nii ma tavaliselt söön peamiselt enda tehtud küpsetisi, sest teistel on teised eelistused. See on sotsiaalses mõttes mõnevõrra keeruline: kas minna oma koogiga või olla ilma on tavapärane valik (enamik poekooke ei ole minu jaoks söömist väärt ja mõnda isetehtut ka ei hooli). Sama tavapärane, et teised on selles olukorras nõutud, sest nemad tahavad magusat ja nisust.

Mu ema ei jäta vist kunagi ütlemata, et minu küpsetis pole magus (mu poeg soovitab mul selle kohta mitte kasutada sõna kook, sest see oleks eksitav), tavaliselt nad eriti magusad ei olegi, sest mulle sobib nii, aga vahel panen rohkem datleid, banaane, rosinaid ja siis on täitsa magusad isegi. Täna mul pole isu seda kuulda, mida selles koogis pole (piisavalt suhkrut). Ma olen kasvanud n-ö tüüpilises eesti peres, kus hea, nt head hinded ja igasugu usinus oli enesestmõistetav normaalsus, mida pole vaja välja tuua (mu isa on kirunud praegust "tänamise kommet", mis tema arvates on tüütu). Küll aga oli vaja välja tuua kõik, mis polnud piisavalt hea. Minu puhul on seda palju olnud. Ma olen olnud mitmes suhtes n-ö raskesti kasvatatav laps ja uljalt erinevaid asju proovinud ning noh, võib ju öelda ka, et ebaõnnestunud nii mõneski. Praeguseks olen leidnud endale dieedi, mis mulle sobib ja need küpsetised mulle maitsevad ka (eelkõige mulle meeldib enesetunne, mis on pärast seda, kui olen söönud nii palju kooki, kui olen tahtnud ja kasvõi kolm päeva järjest – ikka on hea kerge olla, poekoogid teevad minus raskuse tunde, seda ma ei soovi). Ja mu vanemad ja õe pere on mu söömiseelistusega ammu harjunud ja püüavad selle suhtes viisakad olla. 

Aga ikkagi mu ema ütleb iga kord, et see kook ei ole magus, tema tahab magusat. Kuigi millal ma viimati koogi sisse suhkrut panin? Tõesti ei tule meelde. Ma loobusin suhkrust suuresti rohkem kui 20 aastat tagasi. Nisust u 35 a tagasi. Väikeste eranditega, mida vanemas eas on üha vähem.

Jube pikk sissejuhatus, mida kõik mind tundvad inimesed ju niigi teavad (ega võõrad seda blogi vist loegi eriti, aga mõni võib-olla siiski). Kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma jõudsin praegu sügavamalt äratundmisele, et mul on igatsus nähtud olla sellena, kes ma olen. Mitte nende tunnuste järgi, mida ma ei ole. Me ei lähe ju sõbrale külla ega alusta juttu stiilis, oi, sul pole koera, kuidas sa nii saad ja miks sa villaseid sokke ei armasta – kui need juhtumisi pole tema teemad. Sõpradega me leiame ju ühise keele, kõneldes sellest, mis neil ON. Mis nemad ON.  Mulle meeldib võimalusel natuke tänada ja tunnustada ka, olgu siis selle eest, mis nad on või selle eest, mida nad on teinud. See teeb mind ennast tummisemaks ja rikkamaks, kui ma kedagi tunnustan. Ma olen ju nii hõre selle koha pealt. Seda tunnustamise asja mul on olnud alles vast kümmekond aastat või veidi paarkümmend? Enne oli väga valdav elada selle kaudu, mida pole. Eks seda vaadet ole minus veelgi, harjumuse jõud on suur. Ka mina näen inimestes väga kergesti seda, kus neil vajaka. Endas ilmselt ka. Nii ma olen harjunud. 

Tegelikult ma tahan rohkem näha head. Nii teistes kui iseendas. Käin siin blogides seda harjutamas. Või siis olla nähtud sellena, mis on, olgu see siis hea või halb – sest tavaliselt on üks asi mõlemat ja polegi vaja nii väga heaks ja halvaks jagada. Ega sellest hea ja halva tundmise raamistikust nii kergesti välja ei astu.

Muidugi ma võiks suhtuda ka ema teadaandesse, et minu tehtud küpsetis pole magus ka neutraalselt, sest objektiivselt ongi see vähem magus kui laste tehtud kook. Mina kuulen selles kriitikat, et ma pole piisav, pole meele järele, pole nii, nagu tema tahab. Kindlasti on siin viga ka kuulaja kõrvades (mis on meie ühise ajalooga selliseks kujunenud – tuletan veel kord meelde, et ma olin väga tülikas teismeline), aga ikkagi ei peaks kogu meie kommunikatsioon olema sellel teemal, mida ma ei ole. See lammutab. Puuduvale viitamine lammutab inimest ja suhet. (Jah, minu poolt oli ka kommunikatsioon teismeeas väga negatiivne ja ma muutsin seda natuke u 30 ja otsustavalt alles umbes 20 a tagasi. Eks iga asi tahab harjumist ja harjutamist.)

Minu suur õpetaja suhete vallas oli emaema, kellega me elasime ühe katuse all kogu minu kooliaja kuni minu kodust lahkumiseni. Vanaema rääkis inimestest ikka häid asju ning tegi teadlikke samme oma järelpõlve ühendamise teel. Ta lõi selle tegevusega ühisosa väga paljudega ja see on minu jaoks suur kingitus, lisaks siis oskuse alused ka, kuidas sellist asja enda ellu tuua. Hiljem olen veel teiste käest õppinud, kuidas oma tunnetega toime tulla, et neid teistele kaela ei valaks (vanaema õpetus oli minna käsitsi pesu pesema, kui viha üle keeb, see ka maandab toredasti; kasutan seda nippi seniajani kõigi sobivate toimetustega). Ma püüan ka rohkem olla selle vanaema moodi. 

Ma soovin meile kõigile mõnusat koosolemist, rahu ja rõõmu!

Miks riik tundub valus ja ohtlik

Hästi palju aega saab hoida vajalikeks toimetusteks ja mistahes parema elu nautimiseks, kui end sotsiaalmeediast eemale hoida, aga nüüd on juhtunud, et olen mitu nädalat facebook´i lugenud. Kui ma muidu vahel pigem harva vaatan, mida teised jagavad, siis nüüd olen sattunud ka kommentaare lugema ja nende üle sügavamalt järele mõtlema. Olen lugenud üsna palju võõraste inimeste arvamusi maailma asjadest. Mul on üldiselt korralikud fb tuttavad ja ka nende fb ringkonnas valitseb viisakas kõnepruuk, aga mõni arvamus ikka vahel puudutab ebameeldival viisil.

Viimati nt lugesin Tõnis Mäe ja Svjata Vatra Maardus toimunud kontserdi kommentaare. Kuivõrd Tõnis Mägi laulis oma venekeelse plaadi laule vene keeles ja Svjata Vatra laulud olid osalt eesti, osalt ukraina keeles, kiskus kommenteerijate teemavalik poliitikasse ja meeleolu oli erinevatel viisidel rahulolematu. Ma arvan, et suurem osa kommenteerijaist polnud kohal käinudki, aga nendel teemadel me midagi ikka ju arvame, eks minagi. Veel olen lugenud elektri ja hinnatõusu teemadel ja eks ukraina sõda tuleb üsna igasse pikemasse kommentaariumi mingil kujul sisse, olgu siis algne teema milline tahes. Ma lasin endal haakuda nende kommentaaride meeleoludega ja maailm hakkas paistma valus, kurb ja trööstitu. Ma ei taha sellises maailmas elada.

Leppisin terapeudiga aja kokku ja läksin rännakule oma varasematesse eludesse, et saada selgust, miks see teema mind häirib ja ütlasi sooviga mõista kõiki neid inimesi, kelle valu on juba nii suur, et paremate oskuste puudusel valavad seda välja umbmääraselt riiki või konkreetselt nt peaministrit sõimates. Rännakul näidati mulle kahte mu varasemat elu, kus olin ühiskonna ükskõiksuse tõttu enneaegu hukkunud, need olid umbes 12. ja 13. sajandil Euroopas. Ühes neist eludest tahtsin elada vaba elu, aga vanemas eas ei leidnud enam enda ülalpidamiseks sobivat tööd, vanadekottu ei soovinud minna (tollased seegid või leprosooriumid olid ikka üsna õudsed kohad ka, nagu ajalooallikate põhjal tunduvalt hilisemast ajast võib arvata) ja ümbritsevas kogukonnas ka lähedasemaid suhteid ei loonud. Teises varasemas elus olid teistmoodi koledad asjad. Nende kahe elu ühisjoon oli eraklikkus, kogukonnaga suhted olid peamiselt töised. Ma ei tahtnud nendes eludes teiste moodi olla ega nendega läbi käia rohkem kui ellujäämiseks vaja, ja neis kahes elus ei osutunud nendes olukordades ellujäämine pikemas perspektiivis võimalikuks. Ma arvan, et selliseid varasemaid elusid on kõigil, keda praeguse ühiskonna protsessid häirivad. Võimalik, et üldse kõigil, kes siin planeedil kauem aega on veetnud, sest üsna tõenäoselt on igal ajal olnud inimesi, kes soovivad oma teed käia ja varasemas ajaloos olid sotsiaalsed garantiid olematud või puudulikud. Ühiskonnad olid vähem turvalised kui praegu. Ma arvan, et sellistest vanadest hästi ära unustatud valudest tuleb suur osa süüdistustest, mis kõik praegu on vale ja halb. Eks sotsiaalsed garantiid ole praegugi Eestis nigelad ja see aitab vanu valusid meelde tuletada. Ja suur osa neid vanast valust vaevatud inimesi pigem sõimab riiki kui pühendub parema ühiskonna rajamisele. 

Märkasin neid pilte vaadates, kui palju hirme ja valusid minus praegu valitses. Ühiskonnaga seotud hirme. Rahulolematusi. Soovimatust teatavat laadi suhetesse astuda jpm. Andestamist oli väga palju. Emotsioone tuli tulvana. Mõtteid. Järjekordne hingeline suurpuhastus, suur protsess minu jaoks. Eks ma olen selleski elus hoidnud riigi ja inimestega mõõdukat pikivahet, lähemast läbikäimisest massidega olen alati osanud hoiduda (ka neid blogijutte siin kirjutan sellises võtmes, et lugejatel tavaliselt ei teki soovi neid kommenteerida, tuttavatega vahel omavahel arutame). Kui ma nüüd tõesti sellest kõigest puhastun, ehk siis annan ka oma panuse millegi paremaks muutmiseks.

Paremat elu meile kõigile!

Ühiskondlikud kokkulepped seksuaalsuse väljendamises

Käisin C-Jami kontserdil Kuldjala tornis. Minu kõrval istus paarike: veidi vanem inglise-itaaliakeelne meesterahvas ja noorem eesti naine, eksponeeritud nagu odav prostituut Ameerika filmis. Jäi mulje suhkruissi-suhkrubeibe suhtest. 

Kontserdi ajal masseeris see naine oma kaaslase kubet (ei olnud väga kirglik). See häiris mind, aga ma ei andnud oma häiritusest märku. Õnneks mingil ajal tegevus lakkas ja sain nad unustada ja keskenduda muusikale ja esitusele. Kontsert oli võrratu. 

Järgmisel päeval meenub paarikese häiriv tegevus ja mõtlen, kas ma oleks teinud targemini, kui oleksin kuidagi märku andnud, et seksuaalse sisuga tegevus võiks oodata kontserdi lõpuni ja ma eelistaks, et selliseid asju tehakse privaatses kohas. Kas ma olen  liiga konservatiivne? Võib-olla noortel tänapäeval nii käibki ja ma peaksin olema salliv? Või olen arg enda vajaduste eest seisma? Ja loomulik on eeldada, et kontserdi ajal selliseid toiminguid ei tehta? Kas meil üldse on enam mingeid ühiskondlikke kokkuleppeid seksuaalsuse väljendamise kohta? Kes peaks neid asju suunama? Kuidas?

Kontsert oli võrratu ja lahkusin hea emotsiooniga.

Päev hiljem lisatud. Kaks ööd hiljem jõudsin lahkete kaasamõtlejate toetusel selle ingliskeelse lauseni, mida ma toona oleks võinud neile öelda: et ma oleksin tänulik, kui nad oma intiimseid toiminguid jätkaks intiimses kohas. Tüdruk oleks muidugi eesti keelest ka aru saanud, aga kuna nad omavahel rääkisid inglise ja itaalia keeles, ma pidanuks ikka inglise keeles ütlema. Jee. Endas on selgus käes. Võib-olla piisanuks ka sügavast pilgust, aga minu kõrval istuvale kuklaga minu poole inimesele pole seda just kuigi lihtne saata. Kas ma reaalses olukorras mingi käitumiseni ka jõuaks... loodetavasti pole vajadust. Ja kontsert oli haarav, nii et ma keskendusin ikka muusikale ja selle paarikese tegevuse märkamisest välja lülitumisele. Kui ma oleks tolle olukorra lahendamisele keskendunud, poleks jälle muusikast osa saanud. Selgust ja meelerahu! Mõnusat elu!

Viha pandeemia

Mul on facebooki konto olemas, aga ma pole seni olnud suurem jälgija. Kui olen sattunud paariks tunniks lugema, siis sageli on pärast tunne, et seda aega oleks saanud paremini kasutada. Viimasel paaril kuul olen varasemast rohkem lugenud ka võõraste inimeste kommentaare gruppides, kust ma seni ainult endale vajalikku infot võtsin. See on andnud uut infot eestlaste kohta ja palju mõtlemisainet.

Hiljuti lugesin koorijuhist, keda on tabanud raske silmavähi vorm ja kes vajab inimeste abi ravimi saamiseks, mida Eesti haigekassa veel ei toeta (artikkel oli Eesti Ekspressis). Mind hämmastas, et kellegi fb lehel kommenteeriti selle postituse all, et riik ei saa haigete inimeste toetamisega hakkama, sest kogu raha läheb ukraina pagulastele. Ukraina pagulaste vastast viha olen leidnud mujaltki ja sealhulgas just mingit pahatahtlikku vaenu õhutamist, justkui antaks neile tohutuid summasid (juttu on ühekordsest 900-eurosest üüritoetusest, mida nad võib-olla pole seniajani kätte saanud) ja oma rahvas on hädas. Selliste postituste all on mõistlikke ja rahustavaid kommentaare ka ja neid pigem ehk on rohkem kui vihaseid, aga mind ikka üllatab, kust tuleb see viha oma riigi vastu? Riigivastast viha olen leidnud ikka väga erinevate teemapüstituste alt, nii et see tundub juba pandeemia mõõtmeid omandavat.

See maa on meid üles kasvatanud nii hästi kui sai, andnud hariduse ja... nojah, 30+ aastat tagasi oli siin üks teine riik ja selle kasvatused ja haridus olid muidugi omaette lugu... kas siia on koer maetud?

Kas asi on selles, et nõukaaegne kasvatus ja haridus olid suunaga inimese abituks muutmisele? Kogu ettevõtlus oli keelatud ja karistatav (vanemad inimesed mäletavad, et seda nimetati spekulatsiooniks, kui keegi nt ostis Viru hotellis soomlaselt paari teksaseid ja müüs vaheltkasuga eestlasele edasi, neid inimesi nimetati ärikateks ja see oli halva maiguga, isegi põlastusväärne tegevus). Poes ei olnud suurt midagi ja kodus ei tohtinud ise leibagi küpsetada (rukkijahu ka poes ei müüdud, nii et polnudki võimalik). Kogu asja mõte oli inimene luua riigist sõltuvaks mutrikeseks, kes äkki peaks riigile tänulik olema tasuta arstiabi ja hariduse ja söögi eest ka, sest riik annab kõik. 

Kas praegune viha oma riigi vastu kõigis selle lugematutes avaldustes on selle abitusetunde järelkaja? 

Millised põhivajadused on rahuldamata inimesel, kes on vihane Eesti riigi peale, kes ei tee seda ja toda?  Kuhu ta on kinni jäänud? Viha võib olla hea energiaallikas, kui see on suunatud millegi ebavajaliku lõhkumisele, aga meil vist on igal erinev arusaam sellest, mis on siin ebavajalik ja mis vajalik. Ja kas on tarku loojaid ja ülesehitajaid, pärast seda, kui olemasolev on maha lammutatud?

Kas meil on liiga vähe usku sellesse, et minu tegu loeb? Et mina saan maailma luua sellisemaks, kus kõigil on parem elada? Või polegi neil inimestel soovi midagi luua? Tahakski ainult lammutada ja ülekeev viha ei lase näha, mida parasjagu lammutamas ollakse? Kas see on nõuka režiimi loodud abituse kogemusse kinnijäämine? Ma ei saagi midagi luua, sest asjaolud on lootusetult minu vastu? Kas siin all on tunne, et ma olen võime midagi luua ära andnud, see on minult jõuga võetud? Ja jäänud on ainult viha, vimm ja raev oma olukorra ja selle arvatava looja vastu, kusjuures põhjus tundub olevat see praegune riik, sest kaugemale vaatamiseks pole jaksu?