Hoidmise töö

Mis on töö? Kas see, mille eest makstakse? Aga kodused tööd nagu koristamine ja toiduvalmistamine, laste ja vanade eest hoolitsemine? Aia harimine? Käsitöö? Aga sisemine töö iseendaga? Enese analüüs, mõtte- ja tundemustrite leidmine ja nende ümbertegemine?

Kas tasakaalu hoidmine on ka töö? Koostöö loomine? Loodusega suhtlemine? Keegi peab seda ka tegema. Teoreetiliselt võttes saab kõik tööd ja toimetused tegemata jätta ja köögivilja laadis vegeteerida, aga mis elu see siis enam on? 

Ma arvan, et parem, kui loodusjõududega suheldaks täie tähelepanu ja kohalolekuga. Kui kõik inimesed tegeleks ainult väliste protsesside hoidmisega, läheks maailma tasakaal päris käest ära. Kellelgi tuleb võtta vastutus ka maailma rahu hoidmise eest, just endale parajas mõõtkavas muidugi. Ja vähehaaval me kõik saame muude askelduste kõrvalt ka tuulega juttu puhuda, lille ja rohuga kõnelda. Mitte ainult selleks, et bussipeatuses aega veeta, aga esialgu kasvõi selleks. Maa on meid hoidnud ja vajab meie hoidmist. Inimkonna osana me ikkagi vastutame selle eest.

Kaks kassi

Meil on kaks kassi. Ühe nimi võiks olla Vastupidavus ja Toimetulek: ta on õues üle elanud mitu talve, enne kui meie pere kassiks hakkas. Kui ta õuest tuppa tuleb, läheb otsejoones söögikausi juurde ja võib juhtuda, et pärast küsib niisama otsejoones õue tagasi. Inimesega suhtleb üsna pragmaatiliselt – siis, kui tahab süüa, sooja või silitust, tühja loba peale pigem aega ei raiska. Tema tütre nimi võiks olla Õrnus ja Tänutunne: inimese abita ja ainult välitingimustes see loom toime ei tuleks, küll aga oskab ta oma elu ja hoolitsuste eest tänulik olla. Tuppa tulles alati tervitab ja tänab. Vahel jälgib inimest tema askeldustes, hoogsamate inimeste eest poeb peitu, kui nii tundub.

Söögikausi juurde jõuab Toimetulek alati esimesena, aga Õrnus lükkab ta sealt õrnalt eemale, mille peale Toimetulek leiab kiiresti teise söögikausi. Õrnus tahab vahel noorustuhinas Toimetuleku sabaga mängida või keksib niisama. Toimetulek tühja-tähja peale oma energiat ei kuluta. Kui Õrnus tüütama hakkab, siis pahandab temaga. Vahel kargab Toimetulek Õrnusele ka niisama heast peast turja. Võib-olla vanast vimmast, kuigi tal võiks olla põhjust tänutundeks, sest Õrnus on põhjus, miks me Toimetuleku kodustasime. Ja midagi on ta Õrnuselt ka õppinud. Nüüd ütleb temagi õuest tuppa tulles tervitussõna.

Maaema

Ühest Heie Tuli videost tuli kõrvade vahele mõte, et meie suhted maiste vanematega ei laabu niikaua, kuni me paneme neile ootusi, mida nad tavaliste inimestena ei suuda täita. Heledast teispoolsusest sündival lapsel on loomulik ootus, et tema vanemad oleks jumalikud olendid ja oh siis seda pettumust, kui selgub, et nad on eelkõige keskendunud oma elu elamisele ja enda piirangute ületamisele. 

Seda algset väikese lapse pettumust leevendab just mõistmine, et piiramatus koguses hoolt ja armastust on täitsa olemas, siinsamas käe-jalaulatuses (vähemalt Eestis küll). Mina vabanesin oma vanematele suunatud liialdatud ootustest, kui hakkasin sõna-sõnalt võtma maaema mõistet (koolipäevil pidasin maaema sõna pigem metafooriks, tähenduse poeetiliseks ülekandeks) ja temaga igapäevaselt suhtlema. Nüüd lähengi oma jumaliku emaga, maaemaga kohtuma alati, kui tunnen vajadust lohutuse, toetuse, hoolimise ja armastuse järele. Pooljahedal aastaajal maapinnal paljajalu käies (ja vahel ka talvel saabastega) ütlen talle ikka: „Tere, ema!”.  Vastu tuleb lõputu soojus, mis ületab füüsilise jahedustunde (sest enamuse ajast on maapind siinmail ikka pigem külm).

Maaema jaksab alati vastu võtta ka need minu emotsioonid, mida ma enam oma ellu ei soovi (inimemale oleks seda arusaadavalt liiga palju). Hirmus külmal aastaajal, kui pikalt paljajalu olla ei saa, käin pikema laia seelikuga, sest see ka aitab maaenergiat ülespoole tõsta. Ikka ütlen: „Tere, ema!” ja räägin sellest, mis meeles mõlgub. Õnneks on meil siin kõikjal loodust ja inimesevaba maad läheduses. 

Ja nii jäägu alati!

Liblikmassaaž

Elu algusest saati kogeme erinevaid ebamugavaid olukordi ja meile saab osaks nii emotsionaalseid kui füüsilisi traumasid. Füüsilise trauma korral kasvatab keha vigastatud koed kinni. Emotsionaalsest traumast jääb sageli hirm, mille talletame oma keharakkudes. Enda kaitsmiseks korduva ebamugava, hirmutava, valutoova olukorra eest katame end justkui kaitsva rüü või turvisega – siis ei tee nt vanema näägutamine enam haiget, laps justkui eraldab end sellest keskkonnast. Täiskasvanueas need turvised säilivad, oleme nendega nii harjunud, et ei pane enamasti tähelegi, et turvise piirkonnas energia ei liigu vabalt. Liblikmassaaž sulatab tasapisi ja üliõrnalt need turvised, mis meid kunagi kaitsesid, kuid mida me tegelikult enam ei vaja.
 

Liblikmassaaž on leebe bioenergeetika massaažitehnika, mis koosneb üliõrnadest puudutustest. Õrnad puudutused kõrvaldavad füüsilisest kehast emotsionaalsete pingete tagajärjel tekkinud energeetilisi blokke ja seeläbi taastub ühendus iseendaga. Liblikmassaaž leevendab stressi ja taastab eluenergia loomuliku voolamise pärast füüsilisi traumasid, narkoosi, haigusi ja operatsioone; mõjub toetavalt ka vanade, sealhulgas mälueelses eas (nooremalt kui kaheaastaselt) tekkinud ja emotsionaalsete traumade tervenemisele.
Massaaži tehakse läbi riiete ja see kestab 15–20 minutit.

Kellele?

Liblikmassaaž on kõigile, kes soovivad õrna puudutust ja lõõgastust. Kuna liblikmassaaž töötati välja haiglas vastsündinute ja beebide toetamiseks, sobib see üliõrn massaažiliik ka rasedatele, väikelastele, haigusest vaevatutele ning kasvõi päris vanadele viimase ülemineku toetuseks. Häid tulemusi on saadud aktiivsushäirega laste rahustamisel. Autistlikel inimestel aitab see enda keha ning ümbritsevaga paremat kontakti luua.

Liblikmassaaži toimet tunnetavad paremini tundlikumad inimesed ja erinevalt klassikalisest massaažist on selle mõju pigem energeetiline kui otseselt füüsiline. Kogemus näitab, et just vähem tundlikud inimesed vajavad seda tegelikult rohkem, sest nende elus on selle tasandi toetust sageli liiga vähe ja mõjub ikka kõigile hästi.

Milleks?
Liblikmassaaž aitab vabaneda elu jooksul kogutud ja erinevatesse kehapiirkondadesse talletatud pingetest. See on ka võimalus tõeliselt lõõgastuma õppida. Võib juhtuda, et päris esimestel kordadel ei tunne inimene peale kerge heaolutunde midagi. Aegamööda tunneb inimene end selle tehnika abil pingeid vabaks lastes üha turvalisemalt ja seda sügavamat lõõgastust ta lubab endal kogeda. Sügavas lõõgastuses ja sellega kaasnevas emotsioonidevabas olekus tulevad ka vastused oma küsimustele. Soovi korral toetab lõõgastumist lisaks ka brasiilia varbamassaaž – üliõrn varvaste puudutus, mis 15 minuti jooksul aitab kaasa organite vahel tasakaalu taasloomisele. 

Minu massaažitoake asub Tallinnas Pimedate Ühingu majas Tondi 8A (Tallinn-Väikse trammipeatuses). Kirjuta mulle liblikmassaazh@gmail.com ja lepime aja kokku. Vaba annetus.

Oled väga oodatud!

Pikemalt minu suhtest liblikmassaažiga siit. Alar Tamming räägib nendel teemadel enda videos (lühemalt) ja "Traditsiooni tarkuses" (sama jutt pikemalt ja teoreetilisemalt).