Mõjujõud vs tasakaal

Lugesin Amy Cuddy „Kohalolu” raamatust, et avatud poosid või ka jõupoosid, nagu neid vahepeal nimetatakse, suurendavad isiku mõjujõudu ja suletud kehaasendid vähendavad seda. Kahtlemata see ongi nii, aga sellises käsitluses mulle ei meeldi: suur mõjujõud väikse tasakaalutunnetusega mõjub ümbritsevale pärssivalt, piiravalt, halvemal juhul ka hävitavalt. Me oleme ju lolle ülemusi näinud, kellelegi ei ole tore sellise mõjusfääris olla. Power is nothing without control öeldi kunagi ühes talverehvide reklaamis. Kui isikul napib mõistust ja harmooniatunnetust, siis tuleb see mõjujõud üldise heaolu arvelt. Võitja olla on tore, aga mitte siis, kui teistel on paha, sest me oleme üksteisega seotud. Selline võitmine pole pikas perspektiivis edukas ega jätkusuutlik. Minu meelest on see üks praeguse maailma hädasid ja lahendus ei ole mitte selles, et anda paljudele / senisest veidi rohkematele inimestele õpetust mõjujõudu suurendavate kehaasendite kohta, nagu soovitab raamatu autor, vaid suunata pilk tasakaalu loomisele. Kui eesmärk on tasakaal, loksuvad paljud asjad iseenesest paika.

Kui ma mõjujõudu mõttevabalt suurendavaid kehaasendeid suures plaanis heaks valikuks ei pea, mis siis oleks alternatiiv? Kindlasti mitte hädaorus kössitamine, mis kahjuks on liiga tavaline. Palju parem on Alexanderi tehnikas või tai chis õpetatav avardunud tasakaalus kehaasend, mis annab hea rühi, kerguse hingamisse, loob harmooniatunnetuse ning annab piisava mõjujõu enda rahumeelseks kehtestamiseks ja oma piiride hoidmiseks. Erinevad jooga hingamistehnikad loovad hinge kergust ja rahu. Joogast on „Kohalolus” ka põgusalt juttu kui stressi alandajast ning hormonaalselt hea ja kestva mõju toojast, kuid tervikuna on see raamat taas üks ameerika invasiivse elulaadi ülistus. Kas me tahame elada nagu kiskjad loomad pidevalt kellegi kõri kallal (ja kellegi eest põgenemas), kellegi arvelt või nagu taimed või kasvõi sipelgad vastastikuses koostöös, selles on küsimus. Sõda või rahu?

Veidi hiljem lisatud. Samasse teemasse läheb soovitamine nt stressi maandamiseks metsa minna ja karjuda või autos karjuda (neid viimaseid soovitusi jagavad mõned eesti noored eduinimesed). Kumbki variant minu meelest ei sobi, sest karjumine teeb inimese vihasemaks, kuigi ka väsinuks ja korraks võib tunduda, et on nagu päris tore olla. Olen seda ise kogenud, sest nooremana ma olin väga vihane ja eks ikka karjusin ka. Metsas karjumine on minu meelest lisaks lugupidamatu metsa ja tema asukate suhtes, neil on õigus rahule. Sellest, et käitumine mõjutab tundeid, on palju juttu ka „Kohalolu” raamatus ja sellega ma olen täitsa päri. Käitu ennast õnnelikuks ja siis olegi õnnelik on palju parem moto.

Palju parem kui viha välja karjuda on end rõõmsaks laulda või tantsida või joonistada või hingata või jalutada. Ja vähemalt üksi autos võib laulda ka täitsa kõvasti (ja valesti); suurt häält teha on ikka hea tunne küll, see meeldib mulle praegugi. Vähemalt korraks ma saan olla nii suur kui tahes ja see ei sega kedagi.

 

Viha vabastamiseks sobivad hästi ka kristallid (nt must turmaliin, praasem, lumiobsidiaan, karneool jpt), aga ikka mulle tundub, et vahest oleks kasulikum teha oma suure energiaga midagi kasulikku, nt maandada see mullatöhe (maa maandab tasakaalutud tunded kõige otsemalt) või võtta ette mõni muu rohkelt energiat vajav toimetus. Mingi viis on ikka, kuidas end õnnelikuks elada.

Punane ja roheline smuuti

Tavaliselt on smuutiretseptis on banaan, marjad, vesi ja midagi rohelist. Väetoitude müüjad soovitavad ka klorellat ja lutserni jms väestuseks lisada. Selline smuuti on kahtlast pruunikat värvi, veidi imeliku maitsega ega meeldi mulle eriti. Söön, kui pakutakse, aga ise ei tee.

Katsetamisi olen jõudnud arusaamisele, et mulle meeldib, kui teha punane ja roheline smuuti eraldi: kas punane või roheline, aga mitte mõlemat korraga. Punases smuutis on õunamahl, banaan ja marjad. Kui teha üsna paks smuuti ja lisada ka avokaadot, tekib lusikaga söödav kreem, aga sel juhul – kui on juba midagi rohelist nagu avokaado, ma jätan punased marjad lisamata (võib lisada kakaopulbrit või mõnda muud, mis rohelise smuuti maitsestamiseks sobib).

Rohelise smuuti* põhitegijad on aknalaualt võetud / poest toodud roheline salat, vahel ka ise korjatud ja kuivatatud murusid või rohejahu** või ka mullused kuusevõrsed ja kasepungad (või kasepungatee). Vedelduseks lisan vett ja kolmandiku jagu õunamahla ning maitseks pirni, pirnipüreed***, ananassi, ebaküdoonia toorsiirupit**** või ka sortsuke astelpaju mahla. Sidruni ja apelsini mahl sobivad ka, nagu ka kiivi, melon ja mango. Kui muud ei juhtu olema, siis käib banaan ka. Magustamiseks ongi kodune õunamahl, aga kui seda ei viitsi keldrist tooma minna ja muud ka parasjagu pole, siis mesi. Minu meelest on roheline smuuti / rohejook kõige maitsvam ja mõnusam viis rohelist süüa ja eriti just kevadel tuleb suur igatsus roheluse järele. Kui ilma muuta oleks liiga raske ja loodus järjekindlalt raagus seisab, siis vähemalt smuuti ma saan ise roheliseks teha ja sellega oma rohelise isu täita.

Erinevaid hinnalisi imetabaseid väestuspulbreid ma olen ka proovinud, aga neid ma enam ei lisa, sest minu kogemuse järgi kitivad need hammaste külge ja see on lihtsalt ebamugav. Kui kasulik üks vastik asi ikka olla saab? Hea smuuti on see, mida süüakse mõnuga ja tahetakse järgmisel päeval jälle. Idandid meeldivad mulle ka pigem hautiste kaunistusena.

* Kuivõrd minu rohelises smuutis tavaliselt ei ole paksenduseks avokaadot ega ka banaani, siis tema konsistents on palju vedelam kui tavalisel smuutil, võib-olla peaks seda pigem rohejoogiks nimetama?

** Rohejahus on söödavate ravimtaimede ja umbrohtude (kortselehe, nurmenuku, naadi jms) kuivatatud ja purustatud lehede segu.

*** Pirnipüree seisab heas keldris kevadeni ka siis, kui on keedetud ilma suhkruta (lihtsalt pirnitükid keeta ja püreestada ning kohe kuumalt ja väga puhtalt purki panna).

**** Ebaküdoonia toorsiirupit saab samuti teha ilma suhkruta: ebaküdoonia tükid meega purki ning segades tõmbab mesi ebaküdooniast mõne aja jooksul mahla välja. Toorsiirupi panen väikestes karpides sügavkülma. Külmkapis seisab mõne nädala. Ebaküdoonia tükid säilitan kuivatatult.

Hoidmise töö

Mis on töö? Kas see, mille eest makstakse? Aga kodused tööd nagu koristamine ja toiduvalmistamine, laste ja vanade eest hoolitsemine? Aia harimine? Käsitöö? Aga sisemine töö iseendaga? Enese analüüs, mõtte- ja tundemustrite leidmine ja nende ümbertegemine?

Kas tasakaalu hoidmine on ka töö? Koostöö loomine? Loodusega suhtlemine? Keegi peab seda ka tegema. Teoreetiliselt võttes saab kõik tööd ja toimetused tegemata jätta ja köögivilja laadis vegeteerida, aga mis elu see siis enam on? 

Ma arvan, et parem, kui loodusjõududega suheldaks täie tähelepanu ja kohalolekuga. Kui kõik inimesed tegeleks ainult väliste protsesside hoidmisega, läheks maailma tasakaal päris käest ära. Kellelgi tuleb võtta vastutus ka maailma rahu hoidmise eest, just endale parajas mõõtkavas muidugi. Ja vähehaaval me kõik saame muude askelduste kõrvalt ka tuulega juttu puhuda, lille ja rohuga kõnelda. Mitte ainult selleks, et bussipeatuses aega veeta, aga esialgu kasvõi selleks. Maa on meid hoidnud ja vajab meie hoidmist. Inimkonna osana me ikkagi vastutame selle eest.

Kaks kassi

Meil on kaks kassi. Ühe nimi võiks olla Vastupidavus ja Toimetulek: ta on õues üle elanud mitu talve, enne kui meie pere kassiks hakkas. Kui ta õuest tuppa tuleb, läheb otsejoones söögikausi juurde ja võib juhtuda, et pärast küsib niisama otsejoones õue tagasi. Inimesega suhtleb üsna pragmaatiliselt – siis, kui tahab süüa, sooja või silitust, tühja loba peale pigem aega ei raiska. Tema tütre nimi võiks olla Õrnus ja Tänutunne: inimese abita ja ainult välitingimustes see loom toime ei tuleks, küll aga oskab ta oma elu ja hoolitsuste eest tänulik olla. Tuppa tulles alati tervitab ja tänab. Vahel jälgib inimest tema askeldustes, hoogsamate inimeste eest poeb peitu, kui nii tundub.

Söögikausi juurde jõuab Toimetulek alati esimesena, aga Õrnus lükkab ta sealt õrnalt eemale, mille peale Toimetulek leiab kiiresti teise söögikausi. Õrnus tahab vahel noorustuhinas Toimetuleku sabaga mängida või keksib niisama. Toimetulek tühja-tähja peale oma energiat ei kuluta. Kui Õrnus tüütama hakkab, siis pahandab temaga. Vahel kargab Toimetulek Õrnusele ka niisama heast peast turja. Võib-olla vanast vimmast, kuigi tal võiks olla põhjust tänutundeks, sest Õrnus on põhjus, miks me Toimetuleku kodustasime. Ja midagi on ta Õrnuselt ka õppinud. Nüüd ütleb temagi õuest tuppa tulles tervitussõna.