Mul oli suhtlemist ühe muusiku eneseväljenduse laadi üle. Inimene tunnustas selle muusiku mitmekülgset väljendusrikkust ja et sageli valivad muusikud kehaliselt reserveerituma esinemise stiili. Ja see, et inimesed sageli varjavad enda tundeid, viitab sellele, et nad tajuvad, et on midagi seesmist, õrna ja ilusat, mida peab hoidma.
Ma mõtlesin selle üle järele. Eestis ei ole turvaline näidata oma ilusaid tundeid avalikult. Meil on palju inimesi, kes arvavad endal õiguse olevat teisi avalikult (ja sealjuures anonüümselt) kritiseerida. Ja nad ei näe, ei taju, kui valus on inimesel selliseid kommentaare lugeda, sest oleks ju lausa hirmus seda valu välja näidata, see oleks nagu õli tulle valamine ja milline vägivald sellega veel võiks kaasneda. Avaliku elu tegelased, nagu ka kõik muusikud ja näitlejad justkui peaks selle välja kannatama, mida kellel iganes end tundetuks muutnud inimesel pähe tuleb arvata ja siis on selge, et enda väljendustes tuleb väga ettevaatlik olla.
Nii me peame oma ilu ja õrnust peitma ja näitama seda ainult neile, kes selle olemust mõistavad ja siis, kui see tundub turvaline. Me jääme tuimade inimeste tundetu kriitika tõttu ilma tohutu suurest hulgast ilust. Ja veel jääme ilust ilma loojate turvatunde ja usalduse puudumise tõttu. Ja selle tõttu, et peab olema tugev.
Kuidas see ka poleks, ma soovin meile ikka vähem hinnanguid ja rohkem ilu, vähem tuimust ja rohkem tundlikkust!
