 |
| Anu Raud. Linnulaul. |
Anu Raual pole lapsi ja see on õnnistuseks meile kõigile,
kes me tema elutööd naudime või lihtsalt eestlusesse hästi suhtume või ehk ka
seda enda jaoks mõtestada püüame. Nii ma mõtlesin ERM-is Anu Raua näitusel. Nii
palju imelisi värvilahendusi, arenguid, mõtte- ja tundevälgatusi. Põld ja
kodumaja sein on tema vaibastikul sama värvi. Vaatan, kuidas värv muutub
kujundiks, omandab sümboolse tähenduse, võtab minu tunded ja taipamised kaasa
ja lahustub siis kõige täiega tagasi värviks. Need vaibad astuvad omavahel
kõnelusse ja minagi soovisin tundideks sellesse süveneda, inspiratsiooni jagus
kauemaks.
Võib vaid ette kujutada, kui palju on meie akadeemikust
tekstiilikunstnikul elu jooksul olnud inspireerivaid kohtumisi inimestega, olgu
siis kunstitudengeid juhendades või lihtsalt tavainimestega kohtudes. Mina olen
temaga ürituste käigus paaril korral kohtunud, ta on just mulle (nagu ka
tuhandetele teistele) mõne sõna kõnelenud ja ma olen tema mõtteid kuulanud ja
see on alati mind südame põhjani puudutanud. See on minus midagi käivitanud ja
ma olen ise ka just sedasorti asju luua soovinud. Ja ma olengi selles laadis
käsitööd teinud ka. Mitte ainult unistanud, et kui saaks ja viitsiks, küll
teeks. Neid unistamisi jagub mul süle ja seljaga, ellu viia jõuan ainult
murdosa, aga sedasorti käsitööde tegemine on üks õnnerikas osa olnud kindlasti.
Mitte et ma end selles mõttes kunstnikuks peaks, aga igaüks võib luua. Vähemalt
käsitöö või aia- või kokakunstide tähenduses. Loomine on õnnelikum osa minu
elust. Heade asjade mõtestatud loomine. Isegi kui taies lihtsalt üsna möödaminnes
ära tarbitakse. Ma pole ju kunagi tahtnudki kuulsaks saada. Tore, kui kellelegi
meeldis. Endale vähemalt. Ja tore, kui oli tore seda teha. Et rõõm oli sellel
hetkel olemas, oli valdav. Sellisel inimeseksolemisel on minu jaoks mõte.
Hiljuti ma märkasin kuskil mõtteavaldust, et Eestis on
äärmiselt vähe ketikohvikuid, puha kõik on kellegi looming, iga kohvik on oma
loojate nägu. Mulle tegi see mõte kangesti suurt heameelt. Et meil on Eestis
nii palju loojaid. Paljud inimesed loovad kohvikuid, kuigi saaks ka ketitooteid
üle võtta ja mõnes mõttes oleks see kergem tee, vähema pingutuse tee. Samas on
meil nüüd võimalus kellegi loomingu taustal oma elu luua ja minu meelest on see
rikkus. See tähendab, et me rahvana elame pigem loojate kui tarbijatena. Kõik see
taaskasutus on ka ju loomine. Anu Raud on sellest ka kõnelenud. Kõik ei pea
olema tuntud kunstnikena. Ma ei viitsiksi kuigi paljusid kunstnikke teada, vast
mõndakümmet või ehk ka veidi rohkem (aga ma olen oma 40 aastat kunstinäitustel
käinud, eks ajaga tuleb mõndagi). Aga mulle meeldib nautida kunstnike loodud ilu.
Isegi kui ma ei viitsi nende nime teada.
Nii ka Anu Raua „Isamaastike“ näitus oli hea käimine. Nautisin
neid peeneid värvimänge ja suuri värvisümfooniaid ja meeltesse tulvavaid tagamaid
ja mõtlesin, et küll on tore, et üks suur looja on loonud neid asju. Et ta on oma
pühendumisega rahvuslikule olemisele nii palju sügavust ja tähendusi juurde
andnud. Seda ma mõtlesin ka, et tavalised inimesed (eriti just mõnda sorti naised
nagu mina) panevad nii suure hulga energiat oma lastesse ja neil ei jagu muuks
enam õieti jaksu. Ega tavalised inimesed nii erilisi asju muidugi ei looks ka. Pigem tarbiks natuke ja võib-olla ka looks natuke ja vaataks, kuidas mõnusamalt päevi õhtusse veeretada (ma vist ise olen ka selline). Tore, et on erinevad olemise ja loomise võimalused. Mina olen
erinevate võimaluste eest alati tänulik. Nii oma valikuvõimaluste eest kui
selle eest, mida teised suured ja väikesed loojad loovad.
 |
| Anu Raud. Kindapuud. 1980 |
Kui ma oleksin veidigi suurem looja, siis ma kirjutaksin sisuka postituse Anu Raua loomest või meisterdaks midagi muud, mitte ei mõlgutaks omaette selles raamistikus, mida mina võiksin rohkem luua, kui ma oma ressursse poleks valinud muul moel kasutada. Aga praegu tuli selline lugu ja no olgu peale, hea, et niigi läits. Eks siin ole asjaarmastajalikkust igal sammul, aga ma luban endal selline olla.
Panen kui mitte kaunistuseks, siis illustratsiooniks paar pilti, mis hämaras saalis pildistades paremini peale jäid. Internetis on kahtlemata kvaliteetsemaid fotosid leida ja oma silma ei ületa miski. Mine ikka ise kohale ja vaata üle! Neid ägedamaid vaipu ei pildista profid ka päriselt ära.
 |
| Anu Raud. Kosjakivi. 2015 |
