Käisin Rasmus Puuri uut ooperit vaatamas. „Pilvede värvid“
kõneleb Eesti taasiseseisvumise ajast ja sellest, miks toona mindi ja kuhu ja
kuidas. Minu jaoks jube valus üleelamine (ajaloo- ja inimese- ja kultuurihuvilistel soovitan minna ja vaadata, aga igaks juhuks ka taskurätikuid ligi võtta). Ooper on lihtsalt nii hea: tuletas
meelde kõik toonased olukorrad ja asjaaolud ja hingeseisundid. Mina mäletan
sellest ajast suurt pinget ja hingevalu kõige pärast ja et kas läheb korda see Ise Majandava Eesti ime ja kõik muu. Kas läheb korda see suur ja süsteemne
kurjus seljatada? Nõukogude Liidust vabaks me igatahes saime. Üks ääretult süsteemne kurjus sai
nähtavale ja mingis plaanis ületatud ja ära parem küsi, mis hinnaga. Ma arvan,
et kõigis tolleaegsetes inimestes sai Eesti iseseisvumisega palju ja põhjalikult
läbi raputatud ja eks hingesahvreid-pööninguid koristades tuleb ikka üksjagu sodi
ilmavalgele. Praegune on siis mingi järelkoristus. Ma tänan selle sügavaima
puudutuse eest!
Arutasime sõbraga meilitsi, et headus või ka kurjus on süsteemne
ja kuivõrd ka irratsionaalne. Ja vana lugu igas inimeses olevast heast ja
kurjast hundist, kes omavahel võitlevad. Kas võidab see hunt, keda me toidame,
või on aeg küps ületada vastandite maailm?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar