pühapäev, 23. aprill 2017

Mõjujõud vs tasakaal

Lugesin Amy Cuddy „Kohalolu” raamatust, et avatud poosid või ka jõupoosid, nagu neid vahepeal nimetatakse, suurendavad isiku mõjujõudu ja suletud kehaasendid vähendavad seda. Kahtlemata see ongi nii, aga sellises käsitluses mulle ei meeldi: suur mõjujõud väikse tasakaalutunnetusega mõjub ümbritsevale pärssivalt, piiravalt, halvemal juhul ka hävitavalt. Me oleme ju lolle ülemusi näinud, kellelegi ei ole tore sellise mõjusfääris olla. Power is nothing without control öeldi kunagi ühes talverehvide reklaamis. Kui isikul napib mõistust ja harmooniatunnetust, siis tuleb see mõjujõud üldise heaolu arvelt. Võitja olla on tore, aga mitte siis, kui teistel on paha, sest me oleme üksteisega seotud. Selline võitmine pole pikas perspektiivis edukas ega jätkusuutlik. Minu meelest on see üks praeguse maailma hädasid ja lahendus ei ole mitte selles, et anda paljudele / senisest veidi rohkematele inimestele õpetust mõjujõudu suurendavate kehaasendite kohta, nagu soovitab raamatu autor, vaid suunata pilk tasakaalu loomisele. Kui eesmärk on tasakaal, loksuvad paljud asjad iseenesest paika.

Kui ma mõjujõudu mõttevabalt suurendavaid kehaasendeid suures plaanis heaks valikuks ei pea, mis siis oleks alternatiiv? Kindlasti mitte hädaorus kössitamine, mis kahjuks on liiga tavaline. Palju parem on Alexanderi tehnikas või tai chis õpetatav avardunud tasakaalus kehaasend, mis annab hea rühi, kerguse hingamisse, loob harmooniatunnetuse ning annab piisava mõjujõu enda rahumeelseks kehtestamiseks ja oma piiride hoidmiseks. Erinevad jooga hingamistehnikad loovad hinge kergust ja rahu. Joogast on „Kohalolus” ka põgusalt juttu kui stressi alandajast ning hormonaalselt hea ja kestva mõju toojast, kuid tervikuna on see raamat taas üks ameerika invasiivse elulaadi ülistus. Kas me tahame elada nagu kiskjad loomad pidevalt kellegi kõri kallal (ja kellegi eest põgenemas), kellegi arvelt või nagu taimed või kasvõi sipelgad vastastikuses koostöös, selles on küsimus. Sõda või rahu?




Veidi hiljem lisatud. Samasse teemasse läheb soovitamine nt stressi maandamiseks metsa minna ja karjuda või autos karjuda (neid viimaseid soovitusi jagavad mõned eesti noored eduinimesed). Kumbki variant minu meelest ei sobi, sest karjumine teeb inimese vihasemaks, kuigi ka väsinuks ja korraks võib tunduda, et on nagu päris tore olla. Olen seda ise kogenud, sest nooremana ma olin väga vihane ja eks ikka karjusin ka. Metsas karjumine on minu meelest lisaks lugupidamatu metsa ja tema asukate suhtes, neil on õigus rahule. Sellest, et käitumine mõjutab tundeid, on palju juttu ka „Kohalolu” raamatus ja sellega ma olen täitsa päri. Käitu ennast õnnelikuks ja siis olegi õnnelik on palju parem moto.

Palju parem kui viha välja karjuda on end rõõmsaks laulda või tantsida või joonistada või hingata või jalutada. Ja vähemalt üksi autos võib laulda ka täitsa kõvasti (ja valesti); suurt häält teha on ikka hea tunne küll, see meeldib mulle praegugi. Vähemalt korraks ma saan olla nii suur kui tahes ja see ei sega kedagi.
 
Viha vabastamiseks sobivad hästi ka kristallid (nt must turmaliin, praasem, lumiobsidiaan, karneool jpt), aga ikka mulle tundub, et vahest oleks kasulikum teha oma suure energiaga midagi kasulikku, nt maandada see mullatöhe (maa maandab tasakaalutud tunded kõige otsemalt) või võtta ette mõni muu rohkelt energiat vajav toimetus. Mingi viis on ikka, kuidas end õnnelikuks elada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar